kuu teine pool läks kiirelt. ja no ei tahtnud head sooja ja päikest kaotsi lasta ka.
kummaline muidugi, kui kiirelt ühes laagis kaob aeg. ma ei aidanud väga isegi toiduga, rohkem lihtsalt olin ja pildistasin. või roolisin. või liikusin punktist punkti. või töötlesin pilte.
vähemalt soovitud veinipiirkonnas sai käidud. head sööki väikekülas sai ka. mitte-eriti-head linnas turistilõksus. ja lõpuks ometi meres ujutud, lausa mitu korda.
see 10 päeva oli ilma suhtes küll parem, kui keskmine Eesti suvi. ja just sellisel sügisesel ajal väga vajalik. ma täitsa heal meelel oleksin jäänud sinna umbes novembri lõpuni. aasta algul on lootust siiski külmale ja lumele ja see mulle jälle meeldib. et sellist päris-kliimapagulast minust ei saaks. aga see sopane ja hall aeg..
kui me maandusime, siis just selline oli. poeg küsis, et miks me küll tagasi tulime ja ega omalgi oli sama mõte. a no kohustused, teadagi. nii temal kui minul.
reisil sain läbi vähesema unega, aga nüüd on jälle nii, et hetkel on kell pool seitse ja ma jääksin vist meelsasti kohe magama ning ilmselt magaks hommikul äratuseni välja.
üritan natuke veel tiksuda ikkagi. mõni asi on vaja veel teha.
