septembrikuu päevad mööduvad mingisuguses ühtlases hallis. või siis hetkel tundub nii.
peale seda paari nädala tagust viirusehoogu ei ole ma siiani päriselt taastunud. ma magan 12 tundi, aga selle sisse mahub tund-kaks vähkremist. ja kummalisi unenägusid, nagu eile. unenäod ei ole üldse hallid.
me olime mingi seltskonnaga Jõhvis, mis samas ei olnud üldse Jõhvi, vaid mingi unenäoasula, kus ma olen unedes ennegi olnud. unenägu sisaldas mingit päevast pidu, kus ma pidin olema kaine autojuht, aga lõpuks ei olnud; tasuta kokteili, ootamatut suudlust; lõpuks linnast mittelahkumist, kummalist tagaajamist (mina olin tagaajajate poolel) ja mingit määramatut ootust.
hommikul ärgates oli külm ja kell palju rohkem, kui arvanuks.
võtan iga päev hoogu, et teha üks pikem jalutustiir, aga sinna see jääbki. hoovõtu juurde.