sügishoojale üleminekuga otsustas mu organism puhkust nõuda. niimoodi, lambist. et ehk olen uimasena ja tatisena enam-vähem tubane. natuke teen tööd ka muidugi, aga kuidagi olen jõudnud mingeid muid asju ka teha. isegi puhata. eile näiteks kukkusin paar korda tukkuma täiesti – sedasi, et ärgates olin üllatunud, et mis nüüd. täna on veidi parem ja niimoodi ootamatult ära vajunud ei olegi.
pühapäeval, kui ma veel aru ei saanud, et tõbi tulekul, sahmisin paar tundi koristada ja sain elamise tunduvalt rohkem korda, kui kunagi suve jooksul. tegelikult peaks veel asju sorteerima ja taaskasutusse andma ja puha, aga algus on tehtud. nüüd ma küll tean, miks ma kogu selle koristamise aja higistasin – organism hakkas juba oma puhkust nõudma.
igatahes olen ma lugenud, põldmarjalikööri valmis saanud, süüa teinud, räimed said marinaadi, kasside mänguasjad enam-vähem kokku korjatud..
hetkel on tegelikult paras hetk väikeseks hingetõmbeks, sest praegu on see võimalik. varsti on meid tööl natuke vähem ja mingit põhitöö-välist tegevust tuleb juurde, nii et siis tuleb jälle veidi rabeleda. mingi aja kindlasti.
kuidagi tuleks endas taas leida see tahtmine jalutamas käia, mis on kusagile kadunud. või mitte päris, ma nagu tahan, kuid ei suuda end kokku võtta. peale tervenemist ehk?