see suvi on kulgenud ikka väga omasoodu ja ma isegi ei tea, kas nutta või naerda.
isiklikud asjad on kontrolli all. aga kui väljaspool on piisavalt mingeid jamasid, erinevatest suundadest, siis lõpuks lihtsalt laiutan nõutult käsi ja tahaks kusagile kaugele matkama minna. mida ei saa, sest noh, kõik finants, mis otseselt ellujäämiseks ei kulu, läheb lapse hobi toetamiseks. ja teine pool, et saabunud on see seis, et ei jaksa.
või siis olen ma seesmiselt arg ikkagi. st, olengi, muidugi. ja seepärast ei teegi mingeid kapitaalseid muutuseid. kuigi võiks. mis võiks, peaks lausa. eriti hetkel kogu seda absurdi enda ümber nähes.
aga no, laps. iga vastutav lapsevanem saab aru. kui sa pead lisaks iseendale ka kedagi teist ülal pidama, siis väga suuri riske võtta ei taha ju.
paari aasta pärast ma selle vabanduse taha enam pugeda ei saa.
eile õhtul oli esimest korda sel suvel see tunne, et tahaks, et oleks linnas oma aianurgake või rõdu, kus õhtul istuda ja lugeda.
