sest no ei saa teisiti.
eriti, kui on selline päev, et vaatad Stockmannis (mis ei ole mingi nii kallis pood, et seal käia ei võiks) lambakarree tükke, 20 eurot kilo; ja muidugi ei osta, sest selle poole kilo sees on silmnähtavalt liiga vähe liha. ja siis lähed oma koduturule ja oh õnne, seal on täitsa värske lambakarbonaad müügil. muidugi pole see peenelt puhastatud nagu karree olema peaks, et kondiotsad puhtad ja värk, aga selle kilo maksab alla 10 euro. lambaliha on siin turul üsna pidevalt, aga karbonaadi kas pole või on kuivama jäänud.
no ja siis lõigatakse sulle kenasti just see neli viilu, mis soovid, ilma lisatasuta. et ei pea mõtlema, et kas jagub või mitte või kuidas seda kodus tükeldada või midagi.
tuled koju ja oled natuke mõttelaisk, kasutad valmis maitseainesegu, kus domineerivad tsilli ja vürtspipar ja kardemon. ja mille sees ei ole soola. kaks tundi piisab isegi lambale.
siis mõtled välja, et kartulipüree pole vist päris sobiv lisand sellise maitsestusega lamba kõrvale. vist?
vaatad, et sul ei ole bulgurit ja kuskus oli alles eile. siis vaatad veel korra ja leiad, et on ikka küll bulgurit.
ja siis mõtled, et ehk teeks ikka kartulit .. ja et aega otsustada veel on.
sel hetkel helistab laps, kes teatab, et ta tuleb umbes tunnike varem, kui plaanitud, ja aega mõelda korraga enam polegi. vaatad veel korra riiulisse ja avastad ühe quinoa-läätse-tont-teab-mille-segu. valad hoopis selle potti. hiljem, peale söömist, avastad, et see oli supisegu. mis see supp ikka on muud kui vedel hautis.
mõtled korra soustile ja otsustad keeta veinisousti, aga ilma veinita. punasesõstramahlast. tead küll juba ette, et see ei ole päris see, aga ei hooli.
laps tuleb uksest sisse, nuusutab ja ütleb, et on hea lõhn, vist tuleb hea söök. viskad lamba grillpannile ning köök on peatselt lendavat rasva ja lihapraadimise lõhna täis. mngi vine hõljub tubadesse. ei peagi olema avatud köök, et toidulõhnad tuppa saada..
segad lambast lõikelauale jäänud maitseainesegu quinoa potti. vaatad, et soustimaterjal on juba üsna kokku keenud. keerad quinoal tule alt ära ja jätad hauduma. klopid või sousti sisse. pöörad lambal külge.
veidi hiljem lööd noa lambasse ja veendud, et lapse jaoks on veidi liiga roosa. paned kaane grillpannile, et liha veidi hauduks. õiget kaant ei ole, sest see pann ei ole mõeldud ju kaanega kasutamiseks. nii et mingi suvaline kõrgema servaga potikaas peab asja ära ajama. ajab ka.
paned salatimaterjali taldrikule, ootad veel mõne hetke ja otsustad serveerida.
laps tuleb kööki, vaatab ja ütleb, et nii peen toit. järgmiseks ütleb, et äkki oleks võinud ikka mingi muu liha olla. aga lammast ei saa ju muust lihast teha? tead, et see ei ole ta lemmik, samas ära on söödud.
poole söögi pealt küsib, et millal sa oma restorani avad. sa ei arva sellest midagi, sest tegelikult sa ei viitsi iga päev niimoodi jahmerdada. enamasti ei viitsi üldse. aga poolfabrikaadid ja kulinaarialetid on parajad õnnetusehunnikud, ei istu nende maitse sulle väga ja siis teedki ise süüa. ei mingit restorani.
lõpuks limpsid näpudki puhtaks, laps sööb oma jao kenasti ära.
lambarasvane pann ja pliidiümbrus kannatavad tunnikese või midagi. sest kohe küll ei taha koristada.
