nädalavahetus kadus kusagile ära.
aga no alustuseks reedeõhtune üritus, mille puhul olin kindel, et algab kell 19. kuus veidi läbi, kui mõtlen, et hakkaks pükse jalga ajama, saadab sõbranna sõnumi, et näe, jõudis enne mind. siis selgus, et ahsoo, kell 18 algas.
õnneks on tänapäeval taksoäpid, auto 2min kaugusel ja 8 min sõitu. bueno! väike viisakas hilinemine ainult.
laupäeval äratus kell 5.35. seejärel pool päeva teki all. selline olematu olemine.
siis aga mõtlesin sellele, et – tähendab, lähme tagasi. vaatasin ükspäev mingit brittide dokki ETV-st, kus oli juttu andmetest jms. ja kui näiteks stressis olles soovitatakse, et liigu ja suhtle, siis on ka vastupidine. nimelt on erinevaid andmeid analüüsides selgunud, et mõni aeg enne depressiooni väheneb inimese päevane liikumisraadius ning säutsude arv (ameerika-põhine, seal on twitter väga teema). et ehk siit teispidi tulebki, et kui on tunne, et stress tuleb kallale (sest no stress võib vabalt deprekaks üle minna), siis lihtsalt ära lange sellesse, vaid suurenda liikumisraadiust ja suhtle.
nii et eile ma sellega tegelesingi.
täna olin kogu kellakeeramise ja eileõhtuse (pigem isegi öise) unetu vähkremise kiuste üpris elus. aju töötas ja puha. ja hetkel ei tahaks magamaminemist kusagile lükata. sest väss on, ei mingit jälge kellakeeramisest.
või teistpidi, organism ongi ilmselt natuke hämmingus.
hommikul, muide, läksin pool teed tööle jala. sest kiireks läks.
või siis ikka sõidaks valgusreostusest eemale ja vaataks, kas virmalisi on?