see päev, mil planeerid kaua magada, sest sellest paarinädalasest koomast on päris kopp ees juba; aga plaanimine on tänamatu, teadagi.
et ehk peale varahommikusi tegemisi, kui plaanisin tagasi voodisse tuikuda, tuli sms, et üks tulekahju nõuab tegelemist. mitte töine ja mitte liiga isiklik, aga siiski asi, mis vajab minu sekkumist. nii et pikendatud hommikuune asemel püksid jalga ja liikuma.
ja kui juba korra nelja rattaga liikvel, siis kassiliiv ja.. hunnik muud kaupa. ja siis koju jõudes muidugi enam ei maga.
keskpäeva paiku oli korra tunne, et tukuks. siuke veidi uimane olemine ka (ära lase oma organismil aimu saada, et puhata saab – kohe võtab ja tahab täiega puhata! nt nohu tekkis eile õhtul, kui kõik sebimised sebitud..). isegi lebasin voodis ja puha, kuid siis muidugi ei tulnud und.
nojah.
selline väheke uimane ja tattis on siiani olla muidugi. aga nüüd enam ei jõua lõunaund teha.
ega ma muidugi midagi väga kasulikku siin ka teinud ei ole, suuresti niisama maha mölutanud. vaatan küll ühte nurka ja teise nurka, et mida kõike tegema peaks.. nojah. ja paistab, et pärastlõuna tuleb tihedam.
teisalt, see hommikukohv Usina sünnipäevasalati ja ühe kohukesega oli päris kena.
ja poega sain ka rõõmustada ühe uudisega äsja. ma ise sellest niiväga ei rõõmustu, sest mulle toob see veel väljaminekuid kaasa (lisaks nendele, mis hommikuse tulekahjukustamise pärast teha tuleb). teisalt, lapse rõõm on ka ema rõõm ja kuhu siis emake hellake ikka oma raha paigutama peaks, kui mitte lapse hobide alla?
tähendab, tegelikult mul ON hea meel muidugi 🙂
äkki homme saab magada.. ? loota ju võib..
