viimasel ajal on kuidagi palju neid, kes oskavad väga täpselt teistele näpuga näidata, mida need teised oma elus valesti on teinud või teistmoodi tegema peaksid.
mitte, et nendest kunagi puudu oleks olnud. aga hooti on nad vist vähemaktiivsed.
ja ei, ma ei räägi sellest, kui argumenteeritult arutatakse, miks kuidagi teistmoodi oleks ehk parem. kui kuulatakse ja kaasatakse erinevaid asjaosalisi või osapooli. kui tehakse ettepanekuid. kui püütakse leebelt suunata. kui sõbrad omavahel teinekord päris otse asju arvavad. ma ei räägi üldse sellest.
ma räägin sellest, kui keegi peab end kõigeteadjaks ja kitsamalt või laiemalt lahmib oma arvamusega vastuvaidlemist mittekannataval kujul ringi. ehk siis tema arvamus ja vale arvamus. suure osa asjade kohta on see arvamus seejuures väga kitsalt läbi väga isikliku prisma. käigu see arvamus üksikisiku või massi kohta, vahet pole. oma egost kaugemale vaatamata, saati siis end nende asemele asetamata, kelle kohta arvamus käib. ega tihti ei teatagi teisest poolest väga täpselt midagi. aga see ei ole ometi põhjus vaiki olla.
selle teistele elu õpetamisega unub küll vahel ära peeglisse vaatamine. mõnel mitte vahel, vaid üsna pidevalt.
avalikke näiteid leiab igaüks vastavalt oma soovile piisavalt. isiklikud näited .. neid on ka. hea, et mitte lähemas ringis.
nädalavahetusest olen peaaegu välja puhanud.
