töötlesin pildi Portugalist ära, aga mõtted püsisid pigem Itaalias.
huvitav, et Itaalias oli see mägedevaheline päikesevalguse ajaline piiratus paremini tajuda kui Portugalis. muidugi, Manteigases, mägedes, “loojus” päike küll mäe taha, aga ida pool oli org. Torboles ja Riva del Garda olid aga põhja-lõuna suunalises orus (mille põhjas on Garda järv) ning mõlemal pool kõrgusid mäed ning seal oli konkreetselt: hommikul oli päike Riva delGardas ehk lääne pool, Torboles oli päike mäe varjus, päeval oli mõlemas ja õhtul kadus Riva del Gardast varakult.
eks muidugi päikese ring oli maikuises Portugalis ka pikem kui oktoobrikuises Itaalias.
aga üks Itaaliaga meenuv asi on veel see, et kui ma ära tajusin, kui kaugel on õieti see rada, kus meie noored sõidavad, siis igatahes mina olin küll veidi mures, et kas nad ikka jõuavad õigeks ajaks starti. eks muidugi arvestati, et peaks jõudma, aga vaikse tuulega võttis see üsna hea aja.
no ja oma lapsest ma tean, et ta pole see trügija ka. et kui isegi on elektroonikaga end juba “sisse regatud” (selline võistluskord oli, et igaühel oli randmel selline elektrooniline jubin ja iga päev enne võistlust tuli sellega end nö sisse registreerida ja peale võistlust välja; selleks oli üks värav, aga no see polnud seotud mingi ajapiiranguga enne või peale võistlust vähemalt; kui seda ei teinud, ei saanud selle päeva tulemusi kirja), siis kallas oli ikka rahvast ja varustust täis ja vee peale said esimestena ikka need, kes end sinna veele lähemale olid sättinud.
nii et ma üldse ei imestaks, kui selgunuks, et mu oma suht viimaste hulgas vee peale sai.
aga ma ei tea seda täpselt.
muidugi õnneks treener kaatriga aitas neid ka. juba kasvõi jõuvarude säästmise mõttes oli see hea. eriti siis, kui tehti kaks sõitu ära, siis kaldale ja siis sisuliselt kohe tagasi, et jõuda kolmandasse starti..
novot, igatahes ma suutsin iga päev enne esimest starti (kui see üldse toimus) muretseda, et kas nad ikka jõuavad ning rahunesin alles siis, kui esimese sõidu tulemused kirjas.
muidugi mõtlesin ma üle, sest meie noored olid selles mõttes jube tublid. protseduuride pärast ei jäänud (peaaegu) midagi katki. või siis selle pärast, et ei oleks jõudnud. treeneri abiga või ilma.
kuid koolivaheaeg kui selline jäi olemata, suvel ka kogu aeg trenn ja kõik märgid viitavad, et poeg peaks vähe lõdvemalt mingi aja võtma. ja kui ise ei võta, siis, tundub, sunnitakse võtma..
aga nüüd ma teen omale ühe kakao ja meenutan hoopis seda vaikset sooja õhtut Portugalis, Sesimbras, kus ookean oli leebe.
peaks minema Sardiinidesse sardiine sööma..
