eile õhtul tegin selleaastase PÖFFi ukse lahti.
nagu ikka, valiku tegin üpris suvaliselt, sest ei jõua kõikide filmidega tutvuda. lisaks oli veebileht ka hirmus aeglane, nii et tegelikult oli paras peavalu see ostmine üldse. aga midagi igatahes sai valitud ja ostetud ja peab ütlema, et see esimene film läks küll täppi.
Hispaania-Saksa film Oliivipuu (El Olivo) oli selline film, et kella ma ei vaadanud – vahel ikka vaatan, et kaua juba on oldud kinos. algus oli väheke veniv, aga edasi läks tihedamaks.
mulle meeldis see, et tagasivaated jäid üsna visandlikuks ja ütlesid vaid kõige olulisema. ka paljud stseenid olid mingis mõttes visandlikud: minimaalsete vahenditega öeldi kõik, mida on vaja teada. ei mämmutatud liiga ära. samas oli kõik loo jaoks vajalik info edasi antud.
muidugi ütlen ka, et kui on film, mille jooksul ma naeran ja poetan pisaraid, siis on hea film minu jaoks. sest mingite klišeedega minult pisaraid kätte ei saa; ma olen selle koha pealt üldse tuim tükk.
kuigi kirjas on, et see on ühe perekonna lugu, on minu meelest see siiski veidi suurem lugu. pigem üldisemalt sellest, et mida me elus väärtustame.
PÖFFi raames linastub veel kahel korral, ühe pieltid on välja müüdud. nii et kes soovib, tasuks pilet vist kohe ära osta. mina küll soovitan.
üks ingliskeelne arvustus ka: El Olivo 2016