pool puhkust sai Lätis veedetud, sedapuhku Liepajas. lapse võistlus viis sinna.
algul oli teada, et võistlus peaks olema Riia lähistel, ca nädal varem aga selgus, et hoopis Lipeajas. et ehk ligi poole pikem reis. aga kuna poiss oli selle võistluse omale pähe võtnud ja mina puhkuse vastavalt planeerinud, sai mindud.
kuid mitte võistlustest ei plaani ma kirjutada (endise sõjaväelinnaosa liivarannas, üsna tuuline, õnneks muulidega kaitstud ala), vaid pigem sellest, et kõikide suurte välismaareiside kõrval oleme unustanud sellise naabri nagu Läti. okei, viimastel aastatel on seal vist veidi rohkem käidud, aga kui tuttavatelt küsida, millal nad viimati Lätis käisid (no jätame kõrvale Riia tööreisid), siis enamus ei oskagi väga midagi kosta.
miskipärast tundub kuidagi, et Läti, noh, mis seal teha ja vaadata ja olla. aga mina aina üllatun ja üllatun.
jah, mingis mõttes on kohati tõesti märgata mingit mahajäämust. mõneti aga mitte. ning ega ei peagi kõik hästi fancy olema. pole ka mujal, kui aus olla.
et ehk Liepaja on täiesti mõnus linnake pika-pika rannaalaga, muuseas kesklinnast jalutusteekonna kaugusel. häid söögikohti on (ja enamasti on hinnad väga normaalsed). rattalaenutused ja rattateed on (seekord ei kasutanud). eriilmelist arhitektuuri on, kuigi suur hulk kauneid puitmaju on üsna kehvas olukorras. samas on ka nendes oma võlu.
pole selline lastelinn, nagu Ventspils, kuid rannapargi mänguväljak oli päris uhke.
Liepajas on muide ka tramm! nii väikesest linnast seda ei ootakski.
ja ülestõstetav, rohkem kui 100-aastane puusild, millest iga päev korduvalt sai üle sõidetud.
päris uhke turg – ning nende tomatid olid täitsa õige maitsega. rääkimata sellest, et suure pundi tilli ja paar sibulat (värsked mugulad koos pealsetega) sain 30 sendi eest.
no ja huvitavad pingid rannapargis, palju skulptuure siin-seal, sh lilledest ja veel mitmed pisiasjad.
lühidalt võiks öelda, et enne kaugemale põrutamist tasub tutvuda naaberriigiga. eelmisel suvel oli plaan Kuramaad avastada, aga jäime Ventspilsi pidama, sest lihtsalt oli selline linn, kust ei saanud tulema. seekord oli lapse võistlus see, miks ei saanud ümbrust avastada. kuid seda enam on plaan millaski vähe suurem ring teha. lihtsalt aina avastan kohti, kus tahaks käia ja mida näha. turismiinfo ja kaartide põhjal, pluss muidugi oma väikesed kogemused.
pildid on suures osas teises arvutis, nii et ei mingit linnapilti.
