mingitmoodi on juhtunud, et siin on lausa kuu aega vaikus olnud. igatahes, et keegi ei hakkaks mõtlema, et Portugal ongi selline maa, kust tulema ei saa – siis ma olen juba ammu tagasi. lihtsalt kohe läks tempo üles.
aga no seda päeva lihtsalt ju peab jagama:
kui oled eelmisel õhtul ostnud kahe külapoe valikust ainukese ämbris šašlõki, sest metsmaasikaid on ju vaja korjata ja tühja sest tootest seal ämbris (mis sai küpsetatud ja söödud muidugi), ämber on oluline! no ja siis tuleb hommikune hoovihm, aga igaks juhuks võtad ikka ämbri ligi ning avastad, et maasikate juures ei olegi nii märg ja leiad oma kolmveerand tundi, et korjata. vähe on sel aastal ja väikesed, aga pool ämbrit on täielik võit. kolm korda suvise päikesega pannkooke talve jooksul;
kui siis tuleb korraga selline hoovihm peale, et oled hooga täiesti märg. kuiva kohta jõudmine võtab nii paarkümmend minutit, aga siis on lahke pererahvas ja tuli pliidi all. vähe sellest, et saad sooja kohvi ja suppi ja pannkooke, leitakse kuiv seelik ning saad kleidi (t-särk jäi jope all kenasti kuivaks; korralik vihmakindel tööjope) kuivama panna. tagasiliikumise ajaks on päike taas väljas ja õhk lämbesoe;
kui siis lähed ikkagi põlvini märja rohu sisse ja siis lausa jalgupidi vette, et leida ja näidata mõnda orhideed, aga see on juba puhas rõõm. siis leiad koha, mis on täielik neiuvaiba-vaip, korjad veel mõne maasika, suhu; ning tuvastad ära meriski;
kui korraga avastad, et merevesi on ca paarkümmend kraadi soe, käid esimest korda sel suvel kodumaises meres ujumas ning pärast on nii palav, et jagad sõbrannaga pool pudelit head külmavalget veini ära. ning sõbranna teeb õhtused võikud ja tuul on taas vaibumas..
mida veel ühelt päevalt tahta? 🙂
