ma olen nädala jälle maha lugenud.
hämmastunult avastasin, et kohe on kevad käes. talve õieti ei olnudki ja see ebamäärane hall aeg on absoluutselt määramatult kulgenud. kuni basseinis ujuda üritades (ma ikka olen individualist, viiekesi rajal on juba väga ebameeldiv, neljakesi lihtsalt ebameeldiv..) korraga päike hakkas silma särama.
muidugi, päeva pikenemist on ammu märgata.
ühtlasi ilmselt jääb peatselt lugemist vähemaks ja muud tegemist on rohkem. sest lugeda on mõnus ju siis, kui on hämar või pime või külm või vihmane ja muud väga teha ei viitsi. teadagi.
muide, Jaama turu kõrvalt on trammiga linna suunas praegu päris õõvastav mööda veereda. seal käivad ehitustööd ja suur sügav auk on trammiteest mõne meetri kaugusel. ma veenan end igal hommikul, et seal on ju toestused ja ilmselt on kõik välja arvutatud ja arvestatud, et see mitmekümnetonnine tramm võibki sealt vabalt mööda veereda – aga ometi ei ole seal trammis hea tunne.
tuleb rattale ümber kolida
mälestus ca aasta tagant:
