eile oli naiste teatriõhtu. taaskord väike mitteproff teater Kalamajas ja nende üpriski uus tükk Tunnete maastik.
kirjelduse järgi ootasin natuke midagi muud, pigem mingit suhtejärgset suhtelahkamist, kuid seda õnneks oluliselt ei olnud. sisu suhtes oli seega täiesti etteaimamatu. ja oli ka.
see suhtevärk ja otsesed suhetest tingitud emotsioonid ei olnud aga minu jaoks kuigi veenvad. jah, täna takkajärgi tajun ma neid küll, kuid tükk ise oli pigem selline, et .. no ei toiminud need tasemed. kusjuures ma ei saagi aru, kas asi oli lavastuses kui sellises või pigem on juba see algtekst pisut tuimavõitu.
küll aga oli päris tabav kellegi nö võrku mässimise teema. et kuidas mõjutada inimesi asju tegema, kui nad tegelikult väga ei taha.
lõpp, erinevalt mitmest teisest, ei toonud mulle vett silma. minu jaoks olid seal pigem nagu sõnakõlksud.
niisiis, kui ma sama teatri etendust Naine ja klarnet soovitan kohe väga, siis käesolevaga olen veidi tagasihoidlikum. samas, kui on vaba õhtu ja mõte, et väike hubane teater oleks tore mõte, siis miks mitte. tükk ei ole liiga tõsine ja oma humoorika külje andis ka pidev lavakujunduse ümbertõstmine näitlejate poolt. kohati oli juba tunne, et peaks kihla vedama, kas on pilt pikem kui ümbertõstmine või mitte.