ma sõidan õhtul bussiga läbi linna ja vaatan aknaid.
on poeaknaid, valgustatud ja kaunistatud. on kontoriaknaid, juba pimedad. ja on koduaknaid, nii valgeid kui pimedaid.
buss möödub tuhandetest kodudest.
ma vaatan möödudes aknaid.
osadel on kardinad ees. on tavalisi kangaid, on ruloosid, on ribikardinaid. mõned on vaid pooliti ees. palju on ka kardinateta koduaknaid.
mõnel aknal on kleebis. või vitraaž. või lumehelbed või päkapikud.
mõnel aknalaual on toalill. mõnel kass või koer või vahel harva ka laps.
on aknaid, millest ma möödun juhuslikult ja korra. on aknaid, millest ma möödun pidevalt.
iga akna taga on kellegi kodu. seal elavad inimesed, kellest ma ei tea midagi.
ei tea nemadki, et ma olen mööduvad bussis ja vaatan mõne sekundi jooksul nende aknaid.
katmata akendest paistab osake kellegi kodust.
ma püüan ära arvata, kas see on köögiaken või toaaken. ma püüan ära arvata, mitu tuba seal akna taga on. ma püüan ära arvata, mitu inimest seal elab.
tihti ma tean, milline korter end seal akna taga peidab. tihti jällegi ei tea.
tihti on toal ja köögil ühine aken. või aknad. tihti aga ei ole.
ma ei tea kunagi, mitu inimest seal elab. ma ei tea kunagi, kuidas nad elavad.
ma ei tea nende soove, nende unistusi, nende rõõme. ma ei tea, kas nad käisid täna tööl, koolis, poes, üldse kuskil. ma ei tea, mida nad sõid ja kas sõid. ma ei tea, kus ja millal nad viimati reisisid. ma ei tea, millal nad viimati nutsid või naersid või hüppasid üle poriloigu või tegid lapsele pai. ma ei tea, kas neil on soe või mis filmi nad täna vaatavad.
ma näen vahel vaid üksikuid siluette.
enne, kui ma jõuan midagi arvata, on mu ees uued ja uued aknad.
buss liigub vaikselt läbi õhtuse linna ja ma vaatan möödudes aknaid.