enne traditsioonilist aastat päris-kokkuvõtvat postitust tuleb mingi puhtalt blogiteemaline postitus.
vaatasin, et detsembris pole ma pea üldse kirjutanud. kogu novembri-detsembri kultuur on kajastamata. ja üldse on see aasta siin üsna hõre olnud.
miks, ei oska ma isegi öelda. ilmselt mingid asjad käivadki lainetena, vahepeal oli mingi paar aastat, kus ma näiteks pildistasin vähem. sel aastal küll piltide vaeguse üle kurta ei saa. kuigi, täna näiteks, tahtsin ka mingit pilti teha, aga kui on külm ja kindad ja kõigele lisaks paberkott mitme karbi munadega, siis jäigi kaamera kotist otsimata. nojah. see oli täna.
detsembrist ongi muidu vähe pilte ka. osa aega oli hall ja osa aega ei olnud aega (aega-aega-aega) kuskile väga minna. mingi kümmekond päeva tagasi muide, kui oli ka päris ilus ilm, liiklesin küll linnast väljas, imetlesin vaateid, kaamera kotis – aga no kiire oli ja nii ei raatsinud ma miskipärast ka viite minutit peatust teha. teadagi, ega see poleks viiega piirdunud.
lisaks olen tabanud, et minust ei saaks iial ajakirjanikku. nimelt, kui ma pean midagi kirjutama, lööb mingi bloki ette, isegi, kui on meeldiv teema ja ideed olemas. aga kurja vaeva pean nägema, et midagigi enam-vähem mõistlikku välja tuleks. blogis on ikka hulka lihtsam: kirjutan, mis pähe tuleb.
või noh, nagu sel aastal, väga ei ole kirjutanud.
lisaks on mul Baikali päevik ka veel pooleli. vähemalt on lapsel nüüd korralik arvuti, kus saab pilte kiirelt ja mugavalt töödelda. kui see asi kätte võtta muidugi.
eks ma siis lähipäevil teen mõned kultuuripostitused ja üldse.
illustratstiooniks on üks malbe suveidüll.
mitte, et ma lõpuks saabunud talvise ilma üle ei rõõmustaks. lihtsalt pole veel seda pildistanud.
