nojah, ma ei saa ise ka õieti aru, et millest ma nagu väsinud olen.. sest et mida ma niiväga teinud olen?
hommikusöögiks tegin sedapuhku magusa riisipudru. nädala sees on nagunii enamasti võileivad, munaroog oli eile ja helbeid pudru jaoks oli natuke vähe. riisi oli palju ja see viimane riis on hästi paisuv. puder, kohv, pikk hommik.
poeskäik. igasugu träni, nagu jahu ja suhkur jms olid otsa saamas.
lapsega Nõmmele uisutama. ühest bussist jäime maha, ootasime teist. Kullo kõrval oli mingi müstiline laat, kus paistis hunnik valimisreklaamtelke, Nõmmel jäid kultuurimaja ette vaid kaks. sain esimese nänni, pildiga šokolaadi. süüa kõlbab ikka.
luiväljal selgus, et neil pole üldse iluuiske et ehk eest sakkidega, vaid ainult sakkideta uisud. ma olin tõsiselt mures, kas tulen toime, aga täitsa tulingi. kogu see tund aega tulin.
mõnus ilm oli muidugi ka, ma ikka tükk aega ootasin, et tuleks selline, mil jää peal vett pole.
peale uiskamist turutiir. kiire kohtumine ühe köögikuningaga, kes soolamiseks silku otsis. sai ka, nagu hiljem selgus. mina ostsin ootamatult hoopis haugi. tegelikult oli kalasupikogu külmas ootamas.
korra arutasime, kas koduteel minna Kullo kõrvalt laadalt läbi, aga ei hakanud. muidu tuleb jälle busse rihtida.
kodus väikehingetõmbepaus.
taigen kerkima. nojah, pärm oli veidi aegunud, aga lootusrikkalt siiski proovisin. juba eelkergituse ajal oli aimata, et suurt asja vist ei saa. no siis saab väikese. igatahes laps uhmerdas kardemoni ja ohkas, et kui nii head lõhnaga asja taignasse segada, siis peab tulemus hea olema.
munad keema. kartulid ja pastinaak koorida. laps tõmbab tolmuimejaga tuba. munad jahtuma, kartulid-pastinaak keema. külmutatud herned vähese veega teise potti. teen aknast paar pilti loojangust.
asun kala rookima. mõten veidi, mis teha, ning juba peaaegu hakkan fileerima, kui tuleb pähe, et võtan ikka soomused ka maha, et jätan naha praadimisel peale. haugisoomused on suured, lendavad hästi ja alluvad kehvemini kui nt forelli omad. aga mina jään peale. fileerin kala ära. kassid saavad haugiribid ja uimed, pea ja selgroog lähevad sügavkülma järjekordeks supikoguks. viskan kalale natuke soola selga ja jätan lauale tõmbama. pidevalt pean peale passima, et kassid eemale hoiaksid.
herned tulelt ära, püree jaoks piim tulele. avastan, et võid on majapidamises veidi vähe. aga peab hakkama saama. pressin munad kahvliga sodiks. kartul ja pastinaak on pehmed, nii et vesi pealt ära ja püreetampimine. või, piim, sool, valge pipar.
võiga pott ühele tulele, võiga pann teisele. haugifileed kumbki kolmeks tükiks ja esimene pool kala pannile või sisse, tsärrrr.. ja siis teine külg. teise potti või sisse natuke keevat vett ja soola, tulelt maha. tegelikult takkajärgi saan aru, et seda potitäit poleks üldse pidanud nii tegema, aga nojah.
esimene ports kala taldrikule, natuke soola ja valget pipart peale, veidi uut võid ja teine ports kala pannile. paar minutit ühelt poolt, paar teiselt. taldrikule, maitseained.
või-veesegu potist pannile. kaabin suuremad panni külge jäänud kalatükid soustist välja. lisan majoneesi, veidi soola, lasen keema tõusta, keeran tule alt ja kallan munapudi sousti sisse.
söögiaeg. teatan taaskord lapsele, et Meisterkoka saatesse pole mul asja, kuna mul võtab see söögitegemine meeletult aega.
laps, kes valgest kalast väga lugu ei pea ja kalaluid pelgab, kiidab toidu heaks. positiivne üllatus.
taigen kausis on ikka selline õnnetu.
rullides meenutan, kui juhtusin elus esimest korda pidusaia tegema, aga see on omaette lugu. praegu ei kirjuta.
panen viimase või kaneelirullidesse, ohtralt suhkrut ja kaneeli ja muskaatpähklit. viskan käkid ahju, et ehk natuke kerkivad. maitse on ju hea.
veidike kerkivadki. ja maitsevadki väga head. isegi pehmed on.
pesen nõud, täidan pesumasina ja vajun diivanile.
ja mõtlen, et millest ma väsinud olen, polegi õieti midagi teinud?
triikima peaks..