ükskõik, kuidas mittetavapärast hommikut planeerida, jääb alati viis minutit puudu, vähemalt.
me saime küll õigel ajal välja, aga kilomeeter eemal avastasin, et jätsin oma suusasaapad maha. ots ringi ja tagasi. ja sinna see viis minti ära läkski.
ma olen seda teed kaudu sõitnud küll ja küll, see, mis Jürilt Jänedasse läheb. aga talvel mitte väga. nii et hooti oli kiirus.. no väike. aga viimasel paaril kilomeetril võttis GPS iga sajakonna meetri peale minuti aega maha. et tegelikult me olime õigeaegselt kohal, kuigi võinuks olla veel viis minutit varem.
igatahes, lapsele kingitud lumelauakoolitus, ja et grupp täis saada, siis osalesin ise ka.
sest kuigi ma kunagi ammu olen koolitunud, oli praktikat peale seda vaid paar korda.
noh, igatahes oli lahe, ma tundsin ennast ääretult mittesportlikuna, aga tulin täitsa kenasti toime. ja ilmselt julgen lastemäel või mingil muul laugel madalal nõlval veel proovida.
kuid enne peab sabakont taastuma.
oh ei, lauaga ja mäel ei juhtunud midagi.
lihtsalt laps jäi peale kursust veel laudama ja mulle tundus, et no kolmese murdmaaringi sõidan ikka ära. sõitsingi. ainult et laskumised ei kuku mul välja tulema (nt uisusamm tuli täna juba täitsa kenasti, aastaalguse suusalaagrist lastega oli kasu) ning ma lõpetasin paar korda kukkumisega. ja see üks kord oli täpselt sabakondile, põmaki, seal, kus klassikajälg pidanuks olema ja natuke oli ka. ainult et mitte liiga hästi, vasak jalg hakkas kuskile ära sõitma ja siis käisingi otsejoones maha. üldse mitte pehme pepu peale, vaid just, sabakondile.
silmist lõi sädemeid välja ja tegelikult tuli valupisar ka silmi.
järgmised laskumised võtsin suusad jalast – muidu ikka liikusin edasi. kuigi olin ikka täitsa hämmastunud, et 1,5h lumelauakoolitust nii läbi võttis, suusatades oli täitsa see tunne, nagu ma oleksin enne juba jube palju midagi teinud ja Ei Jaksa. aga jaksasin muidugi.
kuigi see sabakont..
autosse istuda ja tõusta polnudki hullu, kodus kõvalt diivanilt üles ajada juba oli. nüüd on pipraplaaster peal.
laps oli rahul ja ma ise ka tegelikult. kes teeb, sel juhtub.
päeva tipphetk oli tunnustus sõbralt, kes teatas, et ma ikka oskan elada. et täisväärtuslikumalt, kui mõni, kellel on pappi jalaga segada. et ma oskan väärtustada õigeid asju.
ma ise ei tunne seda kõike niimoodi, aga kui keegi kõrvalt näeb seda just nii – no see on ju tunnustus mulle 🙂
õhtul oli imeline loojangutaevas.
nüüd on imeline rammestus. ehk saan hommikul voodist välja ka.
