eile jäi jutt nagu pisut poolikuks, sest tegemised tulid vahele. aga samas sai suur osa öeldud ka.
seda peab ka mainima, et selline tunne on, et aasta aastalt läheb elu paremaks. kusjuures paremaks mitte mingite mõõdikute-näidikute järgi, vaid enesetunde suhtes, üldise rahulolu suhtes. arusaamine sellest, mis mulle sobib ja mis mitte ning et ma ei pea asju tegema kellegi teise pärast või kellelegi teisele mulje jätmiseks. ning iseennast petan ma ära aina vähem.
kuigi see ei tähenda, et ikka ei oleks kõhklusi ja kahtlusi, kogu mu nö suhteliselt sinisilmse oleku juures. aga seda enam on selliseid loomulikke kaitsemehhanisme vaja – ma niigi olen oma elus selliseid mehhanisme liigagi palju ignoreerinud ja need korrad ongi lõppenud mingi jamaga.
veel üks tähelepanek: mind jätavad külmaks igasugused artiklid ja õpetused teemal, kuidas rohkem teenida või kuidas oma aega efektiivsemalt kasutada. pigem loen just aja aeglustamise teemalisi asju ning kummalisel kombel on mulje, et nende abil olen ma hoopiski efektiivsem. palju väikeseid vajalikke mõtteid.
tegelikult on see hetk, et otsused-otsused..
ja ilma nendeta ei saagi ükski unistus, suur või väike, teoks. kusjuures selle ühe suurema kõrval lendas eile üks väike peale ning pani mind taas juurdlema raha ja soovide seoste üle.. et kas ma riskin või mitte. kuigi, jänes šampust ei joo 🙂
taevasse vaatamine aitab unistada:
