ma saan täitsa aru neist tuttavatest, kes olid imestunud, et mina ja lastega laagrisse. ega ma ise imestasin ka natuke, ma pole eriline lastelemb. teisalt, kui on piisavalt täiskasvanuid ja lapsed on kooliealised, pole ju hullu.. ega ei olnudki. noh, vähemalt mitte väga.
kuigi mõni ei saanud ise suusasaabaste paelu kinni ja mõni jäi poes arvestamisega hätta (et ehk pidin aitama oste valida, et rahast ikka jaguks, sest no.. korvis oli rohkem kui peos raha). vahepeal tuli natuke kurja häält ja nägu teha ka. valvata, et need väiksemad ikka midagi sööksid ja õhtul ikka magama ka lõpuks jääksid. ning, oh õudu, suusatasin ka koos nendega (korra lausa nö abitreerina).
reedene vihm, mis pea kogu loodusliku lume ära sulatas, oli muidugi ilge. mul oli hea meel, et viimasel hetkel oma HH vihmajope kaasa rabasin – kõik sportjoped olid lõpuks kuivatis, aga minul jäi ülemine ots kuivaks. vihmajopele piisas duširuumis nõrgumisest 🙂
lumiseks läks, teadagi, siis, kui hakkasime lahkuma 😛
tegelikult oli hirmus lahe ja kuigi ma koju jõudes olin roppväsinud, oli see tegelikult puhkus selles mõttes, et ma tegin midagi ääretult rutiinivälist ja suure osa sellest värskes õhus. ning inimesed olid vahvad 🙂
pildil olevad mäesuusad on petlikud, enamasti olid neil ikka murdmaasuusad all. no neil väikestel, kes kogu aeg mäel ei olnud.
