one day I’ll fly away

laps annab mulle hoolitsevalt šokolaadi ja ma mängin temaga kaarte.

kui raamat läbi saab, logistika on umbe jooksnud ja kiire abilahendus siiski leitud, ajab mingi ärritus mind liikvele. lõpuks. ja põhjusega, sest on asju, mida lihtsalt ei teha. või siis ei jäeta tegemata, sellest informeerimata.
aga üllatuseks see ongi lihtsalt üsna pinnapealne pettumusega segatud ärritus.

kuna ma olen reedel oma kindad ära kaotanud (kas jäid sõbranna juurde või autoga liigeldes kuskile või autosse, ma ei tea), laenab laps mulle oma uued mõnusad kindad. et mul ei oleks kätel külm.
mul on piinlik, et mu pisike poeg hoolitseb mu eest, see peab olema vastupidi.

jalutuskäik ei algagi väga tempokalt, mis on samuti natuke üllatav, sest näitab, et ma olen paremas konditsioonis, kui arvanuks.
mõnesaja meetri pärast astun märjale liivale, kus veel ilmselt mõni tund tagasi on olnud veekiht, ning sammun lainepeegeldusi jälgides nii kaugele, kui saan. ma olen keset vett, kergelt vajuval liival, mu ümber on tuul ja pea igas suunas mõned linnatuled, osad lähemal, osad kaugemal.

siis, täiesti ootamatult, tunnen ma, et mul on hea ja kerge, mingi naer pulbitseb mu sees ning ma tean, et üsna pea on kõik jälle joonel. et ma suudan peagi taas lennata, juuksed tuulest viidud ja merelindude kisa ümberringi. suudan ja saan.
õnnehetk, mida ma poleks kohe üldse oodanud.

ma tean, et kõik ei juhtu kohe, aga ma tean nüüd, et on juhtumas.
ja ma tean veel nii mõndagi.
ning jah, ma tean ka seda, et ma andestan. sest see on ainus, mis aitab edasi minna.
ning seda, et kui ei ole midagi kaotada, on võita kõik.

pühapäevaseisund

miks ma hommikul sinna kaalule ronisin, ei tea isegi. igatahes oli see väike ehmatus. aga miskipärast mitte väga üllatav.
puder ja kohv selle peale.

ma olen saanud kinnitust siit ja sealt, et praegune aeg ongi selline. keeruline ja raske. vähemalt osale. jõudu, ehedust ja ausust nõudev kohanemisaeg. ma ei ole alati nii tundlik, kui seekord.
läheks see nüüd ometi uue kuu loomisega natukenegi kergemaks.
kuigi ka see on õige, et ‘Igal asjal on põhjus ja uus algab peale seda kui vana on lõpuni mõistetud’. aga hetkel ei ole ainult see.

kassid saavad ka nagu aru, et midagi on lahti ning on viimastel päevadel omavahel oluliselt rahulikumad. ilmselgelt ei ole neil hetkel ka minu jagamisega probleeme, sest ma olen neile olemas.

kassid611

restart

päike paistab mulle läbi juuste näkku, aga selles on pehmuse asemel mingi teravus. tuul keerutab puulehti, varjud liiguvad märkamatult teisele tänavapoolele.
ma olen mitte nii väga ootamatult millestki olulisest ilma jäänud ja see ei jõua mulle veel pärale.

ometi on selles mingi samm, mida ma olen oodanud. mingi samm, mis oma olemuses pole niivõrd oluline mulle, kui kellelegi teisele. ja see läheb mulle korda.
midagi peab ju igas asjas ka positiivset olema.
midagi ongi.

Kui keegi saab haavata, tuleb vanade meeste elutarkuse järgi nurga tagant ikka üks koer ja lakub haava puhtaks.

enne normaalset elu..

ma pean oma oktoobri-teatrikuu elamused ka ikka kirja panema, aga ma ei tee seda mitte praegu. sest lihtsalt ei ole sellist tunnet.

‘kas sa oled mu peale pahane?’
‘ei, ei ole’
kuigi võib-olla oleks lihtsam, kui oleks? aga mida ja kellele see annaks?
hetkel ei pahane-olemise koht. vist.
pigem on tuge vaja. kui tahaks vastu võtta. subjektiivselt.

back

laupäevakillukesi

kuni ma poes käin, on autoklaasile paraja lumepalli jagu valget ollust sadanud. selle hooaja esimene lumepall eikuhugi 🙂

toidupoes on allahinnatud koogid otsas – laupäeva õhtupoolik, mida sealt loota. jään mõtlema, et olen ikka laisk, selmet ise teha, otsin poest. aga sealt ma saan sobiva väikese koogi kätte, kodus tuleb ikka palju välja ja seda on meile kahele palju.
boonuseks on kassidega sussid. oranžid 🙂

kõrvalepõige ka. Kuu, juba vaikselt kahanev, särab tuttavlikult, linn hingab omas rütmis, jahtuva mere lained loksuvad kivide vahel.

õhtul ikkagi elan ennast korraks välja.
no ei jaksa lihtsalt. ja ei oska. ja ei taha tegeleda asjadega, milles ma tunnen end ebakindlalt.
lõpuks jõuan taas sinna, et ma lihtsalt ei taha sellest midagi enam kuulda.
eriti lõpuks vabandame vastastikku.

ja ometigi tunnen ma, et muutus on toimumas.
see on hea.

kumu483

täiskuu

ma ei saa kardinat kinni panna, sest täiskuu ei lase.

see Kuu särab hilisõhtuses taevas. kummaline, et ma ei pannud seda enne tähele. ometi ma olin väljas ja siis veel liikvel ja kõike. ja ma ei saa öelda, et ma vaatasin vales suunas. või et oli liiga palju valgust. enne ma ei olnud nii linnas, nüüd aga olen ma keset linna ja see Kuu jälgib igat mu sammu.
sammu, mida ma pooliti jooksen, sest korraga olen ma eksinud, selles linnas, sellel teel.
tegelikult ei ole, ma tean täpselt, kus ma olen, aga..

taevas on kuidagi kõrge ja külm, ma ei saa aru, kust see tuleb, alles oli hall ja vihmane. aga nüüd kõrgub kaugel, ülbelt, külmalt.
üksikud rünkpilved peidavad ennast majade varju, ma tajun neis ohtu nagu ei iial varem.
sest need pilved, need helkivad kuuvarjused pilved on veelgi külmemad kui see täiskuu ise.
ma ei ole kunagi varem koduteel jooksnud, peitumaks näkkuirvitava külma kuu ja salalike pilvede eest.
ma ei saa aru, miks nii?
ja ma ei leia mitte ühtki tähtkuju, mis annaks mulle natukenegi tuge ja kindlust, taevas on öö kohta üllatavalt sinine, kuu on hullunult irvitavtäis ja need pilved..
neetud täiskuu!
kuidagi jõuan siiski majaseinte vahele.

mul on kohutavalt külm, liikumine ei anna tolligi sooja, ma pelgan Kuud ja midagi on temas sellist, et ma Ei Saa kardinat ette tõmmata. ma ei sula vist enam iial üles.
ainus lootus on, kui Kuu kaob nurga taha, olen ma pääsenud.
vist.
mul on hirm.

sit back and..

kogu mu iseolemise juures on olukordi, mil mul ei jää lõpuks üle muud, kui lihtsalt sättida end istuma ja oodata (st tegeleda kõige muuga, eelkõige iseendaga). jah, ma tean, et passiivsus ei ole kuigi tagajärjekas, aga samas pole vahel ka (liigne) aktiivsus.
igal teol ja mitteteol, otsusel ja mitteotsusel on tagajärjed.
iseenda heaolu eest vastutan ma ise. iseenda väärtust tean ma ise.
aga on olukordi, mil ma ei saa ega taha üksi vastutust võtta ega üksi otsustada. noh, olgu, tegelikult lõpuks saan ju ka.
aeg annab arutust.
seniks tõmbun diivaninurka pleedi alla teetassi taha.

decisionsdecisions

karge

korraga tundub, et puude otsas ongi vähe lehti, ometi jagub neid veel nii sinna kui ka maha.
karge hommik mõjub kui ämbritäis külma, kainestavat vett pähe. pilt nagu selgineks. just seda ongi vaja.
aga on igatsusi, millest päris lahti ei saagi.

ma jõuan kuidagi vähem teha, kui tahaks. hingetõmbeaeg?

park481