Aasta: 2013

esmaspäev, poolkuu aegu

Posted on by PilleRiin

igatahes mul ei olegi midagi öelda. või teistpidi oleks liiga palju, aga ma ei viitsi.
argipäev on vaikselt kohale jõudnud ja mõningad kohustused sellega koos. oh, tõesti, tüütu. peaks kiirelt ära tegema ikkagi, saaks ühele poole.
raputus rutiinist välja. not just myself.

fikseering: eile õhtul Django. jaa, vägivaldne, nagu Tarantino ikka, aga selline väga ülemängitult. seda tomatimahla või midaiganes nad kasutavad, oli nagu umbes viis korda liiga palju. et ehk see ei mõjugi lõpuks enam räigelt. M. oli see, kes arvas, et tema Kareninat ei viitsi hetkel vaadata ja mind sinna tiris ning lõpuks väitis, et ega vist teist korda ei taha näha. no ma ei tea, ei olnud midagi nii koledat ju ka.

‘surprise me’ ‘ah, mul ei tule midagi välja..’ ‘ära pabla, alati tuleb’

kiirlaadimine

Posted on by PilleRiin

teater oli ka muidugi hea, aga tegelikult oli viimaste päevade tipphetk (või isegi mitte nii hetk) kusagil keset pankrannikut. üsna teadlikult ühendasin omavahel mingid võimalused ja asjaolud.
ma tean, kus on mõned minu väga sügavalt isiklikud energiapaigad.

ja nii ma olingi seal sügava lume sees oma kontsasaabaste ja pika mantliga, värske lumi ja juba soojendav päike, lai jäine meri, imeline maastik, petlikult lähedalnäivad korstnad ja mahutid.. ja aina süvenev sügav rahulolutunne, mis mingil hetkel kasvab täiesti ületamatuks õnnetundeks. umbes selliseks, et tahaks sügavalt naerda, keerutada ja heita pikali ja vahtida sinist taevast ja ammutada seda kõike veel endasse. nojah, lumega muidugi väga ei pikuta. ning tegelikul saab (saingi) ilma selle kõigeta. lihtsalt erinevate detailide kooskõla, veel mõned suurepärased paigad, imeline ilm.. võimalus lihtsalt istuda, nautida, kulgeda, muretult.. ja vahepeal omaette natuke naeratada, lihtsalt sest on hea..
ning jaa, ma tean, et see ei ole selline seisund, mis niisugusel kujul oleks pikalt jääv. aga mingi lainetus ei kao niipea. just sellised kogutud hetked aitavadki üle saada mingitest vähemmeeldivatest aegadest.

nigula0079

teisel pool ust

Posted on by PilleRiin

uks sulgub ja ma ei tea
kummal pool olen
vastu jahedat uksemetalli
toetan pea ja kuulan
iseenda rahutut hingamist
ma hoian silmad kinni ja
ei julge vaadata

uksest ôhkab külma
ja see on hea
môte millele môelda
hoian sellest kramplikult kinni
uksest môttest külmast
mis hoiavad mind eksimast

uks sulgus ja
ma ei tea ikka veel
kummal pool ma olen
siin on külm
ma tôstan lôpuks silmad
ja vaatan valgusesse

hernesupipäev

Posted on by PilleRiin

supp keeb, no kuidas siis muidu. kolme sorti liha ja mitteüht tangu, nagu ikka. sedapuhku veidi pisemas potis, kui tavaliselt. enamike jaoks on seegi pott suur 🙂
ilm on ka vastlane isegi. mina vist väga liugu ei lase, laps aga küll.

hommik lõi päevale huvitava, laisavõitu alguse.
suits me well today 🙂

life

huvitav on leida, et mingid kohalikud sündmused leiavad oma tee ka rahvusvahelisele ‘areenile’ 🙂

the time is running by..

Posted on by PilleRiin

kuigi materjal oli seekord varakult kõik koos, oli ikka hommikul tunne, et ma ei taha mitte kusagile minna. nüüd, hiljem, tunnen ma end ikkagi hästi. saan oma ajus ühe kausta taas kinni lükata. tehtud, done, сделанный, hecho, tehty, կատարած, factum. olgu, mitte lõpetatud (closed, законченный, terminado, valmis, ավարտված, executus) küll veel.
aga iga etapp on oluline. eksole. kasvõi enesetundele.
linnuke kirjas.

hommik oli väga valge. ei, mitte ainult lumi, üldse. kumavalt valge, enne päikesetõusugi. ma võin teada, millest see on, aga see ei vähenda võlu.
päev on selle kõrval märg ja hall.
päeva jutud aga mitte, neis on toone küll ja rohkemgi. midagi siit, midagi sealt. ootamatu kõne ja veel ootamatum selge tunne hiljem. pisikesed lükked siit ja sealt.
feeling means living 🙂

ja Väga Värskelt avatud söögikoht Kolm Sibulat oli juba eile ilma broneeringuta haaramatu. ilmselt mitte kogu aeg, aga vähemalt see üks kord, mil ma nina ukse vahelt sisse sain.

kohtumine

Posted on by PilleRiin

ma vist nägin sind täna

ma liikusin sust mööda ja
sa läksid oma rada
nägemata mind
su soojus ähmaselt meenus
ja ma tahtsin sind puudutada
aga sa olid kusagil kaugel
ja mu käsi ei ulatanuks
ja mu jalad ei suutnud teha sammugi
su suunas
külm tuul ja peenike lumi peksis mind näkku

ma vist nägin sind täna
silmanurgast
või oli see unes?

ärakäik

Posted on by PilleRiin

pime lumine tee. kõrged männid. peegelduv autotulede valgus.
veerand tunni pärast on udu.

põlev sadulveok oleks olnud nagu unenäos. ometi oli see, tee servas, heleda leegiga põlemas, ilma haagiseta. teisest teeservast möödudes oli kuumus liigagi tajutav. vastassuunast tulev päästemasin.
mõned tunnid hiljem pole kõigest jälgegi.