lumi langeb pehmelt, keerleb autotulede valguses. me sõidame, ma ei teagi täpset sihti, aga ma lasen end lõdvaks, sest sina tead ja mul ei ole probleemi lasta sul end juhtida.
juba selle tabamine, et ma lasen end sinuga lõdvaks, on mu jaoks midagi.. suhteliselt uut. et mul ei ole tunnet, et ma tingimata pean kontrollima. et ikka on need lõpuni usaldamise hetked olemas.
kass, tead ju küll, isegi magades on mingi valvsus.
sa ei tohi liigselt usaldada, kui tahad ellu jääda. jah, kusagil on need kadunud elud, mis seda ütlevad. kunagi ei tea, kus täpselt on oht – või söök. isegi, kui see viimane on olemas kogu aeg.
mingi valvsus jääb.
sest kassi mälus on rohkem kui vaid see hetk või eelnev või oma elu. või üks kaotatud üheksast elust.
kuni on hetk, mil tajud, et.. on ka muid võimalusi.
ma lasen end su kõrval lõdvaks, isegi teades kõiki ohtusid. isegi olles saanud haiget.
võib-olla panen ma end sellega proovile. ma ei tea. ma lihtsalt tean, et on asju, milles sa ei vea mind alt. hoolimata sellest, et justkui oleks alust arvata teisiti.
ma näen kaugemale, kui tahaksin.
püüan mitte näha.
kohati on need võnked liigagi tajutavad.
ma hoian end tagasi, et sulle neid võnkeid mitte teada anda. sest ma olen juba mõndagi nendest sulle öelnud ja ma ei taha rohkem. sul on niigi palju asju kaalul.
häid asju on lihtsam öelda.
nii et ma lihtsalt lõdvestun su kõrval, tajun soojust ja seda mittehäirivat vaikust me vahel. ahmin seda endasse, et hoida hetke.
ühte neist miljoneist.
millest kulutatud on vaid väike osa.