tähendab, ma saan väga erinevaid signaale ja aja jooksul (võimalikult lühikese, kusjuures) pean jõudma selgusele, kas kuulata iseennast või pigem välispidiseid hoiatavaid märke. kuigi ma arvan, et tõde on kusagil vahepeal. sest kõigest hoolimata ma olen kogenud seda, mida olen, ning usun nähtusse.
PÖFF jääb seekord ilmselt vahele.
no tõesti.
täna käisin üle kolme ja poole päeva väljas. viimane kord enne seda oli nagunii autoga, st sisuliselt õues ei saanud olla. nüüd küll juurdlen, et kas see oli hea mõte – aga ega suurt valikut ei olnud.
hooti on tunne, et peaks midagi kätte võtma ja tegema, aga reaalselt ikkagi olen suurema osa päevast diivanil lugemas. lihtsalt pole mingit inspiratsiooni.
õnneks mitte ka mõtteid. eriti.
kaalunumber hirmutab. aga mis teha, kui isu ei ole.
seekordse haigeolemise ajal olen ma kõige rohkem häiritud sellest, et ma ei saa õue jalutama minna. põhimõtteliselt ju saaks, aga poleks arukas. seda enam, et see tõbi nagu ei liigu kusagile – ikka on samamoodi umbes tunne, nagu paar päeva tagasi. võib-olla veidi vähem uimane küll.
see mittemillegitegemine ei sobi ka praegu hästi. samas teha oleks ju, no aga jaksu ei kipu olema. nii et lasin eile lapsel raamatukogust omale raamatuid tuua, nimekirja alusel.
sõbranna oli ka eile mitu tundi külas. natuke uusi mõtteid ja ideid, mida seedida.
kõik killud asetuvad lõpuks oma kohale, ehk natuke teistmoodi, kui enne, aga sellest pole lugu.
haige, nüüd siis ikka korralikult. see algus venis küll, aga jõudis siiski kohale.
tegelesin veidi mingite piltidega.
veensin ennast, et mul on täielik õigus natuke katki olla. haiguse ajal on organism niigi nõrk ja iseendaga pole mõtet kakelda.
veendusin taas, et mul on head sõbrad.
on mingid igatsused, mida ei oska kusagile panna. küll lähevad mööda.
jalutama ei saa. toas pean püsima.
päev korraga.
ma pidin nädala algul pakkuma, et ilmselt jään ma peatselt haigeks. nii palju ma end ja oma organismi juba tunnen. ‘õnneküpsis’ ütles ka, et aeg on puhata ja minna endasse (mida ma ka teinud olen). no ja nüüd ongi kurk kipitav ning pea natuke uimane. ainult et, nagu ikka, pole mul lähipäevil väga võimalik põdeda. aja mahavõtmine on küll plaanis, kuid pisut aktiivsemas vormis kui haige olles.
ilmselt kõlab see veidralt, aga mul on omamoodi hea meel, et organism on end lõdvaks lasknud. et ehk ma olengi midagi endast läbi lasknud, nüüd lõdvestun ja siis saan jälle edasi minna.
ühelt poolt on aeg kulgenud kuidagi täiesti sekundihaaval ja teisalt ei saa ma aru, kuhu on kadunud nädal? eelmine neljapäev oli nagu täiesti äsja, alles ma tegin ju neidsamu või sarnaseid asju siin – ja juba jälle!
aeg liigub vahel ikka täiesti hoomamatult.
või see piltki siin, sellest on kuu, mis oli ometi ka üsna äsja. pikk ja lühike ja segane kuu. aga kõik läheb mööda.
eile õhtul tajusin, et vesi on vahepeal veelgi kõrgem olnud ja nüüd natuke langema hakanud. märjal liival jalutamine on mõnus, hooti tekib jooksmise-lendamise tunne. kui ka vahel alustan raevukas-tempokalt, vaibub see peatselt. teadagi.
ja see tuul ja need lained ei kao kusagile.
tegin makseid ja see meenutas, et mu eluratta nõrgim külg oligi raha. kuigi see peaks ju ka ometi hakkama tasakaalu saama.
ma söön hommikukohvi kõrvale soolasiiasaia ja mõtlen, et tegelikult on patt kurta.
eileõhtune eluratta harjutus kinnitas ka, et üldiselt ongi kõik suurepärane. või siis oli see meenutus, et ma ei tohi ennast ja oma mõtteid omapäi jätta, sest siis kaob see tunne ära, et asjad on hästi. aga hetkel, selgus, on suurem osa siiski kenasti kontrolli all ja see teeb ainult head meelt. tegelikult arvestades päevase meeleolu olin ma positiivselt üllatunud.
tore on vahel selliseid väikeseid meeldetuletavaid tõukeid saada. see paneb taas vaikselt liikuma.
muidugi, hirmudega tuleb veel tegeleda ning see ei ole just lihtne, aga mitte võimatu. kättevõtmise asi tegelikult. lisaks teadvustamisele tuleb leida nn õige hoob. iseendast, muidugi – kuid vajadusel ei tohi peljata ka veidi välist abi kasutada. peab vaid meeles pidama, et ainult välise abil hirme ei võida.
ning, teadagi, valu kaob siis, kui on lõpuni andestatud. aga seda tean ma ammu, kuigi väidetavalt on just andestamisega enamasti probleeme.
lisaks on hea meel sellegi üle, et intuitiivselt õnnestus ka kellelegi teisele väike postiivne laeng anda. on inimesi, kellega ikka on mingi kummaline side olemas, tahad või mitte.
tegelikult on see vihm täitsa okei. täpselt sama okei, nagu kõik muud asjad hetkel.
nagu oleks spaas olnud. hoolduseid peale sauna ei olnud, aga ei olnud ka kohustusi ja toideti hästi. ja üldse oli kerge hingamine ning hea uni. mõnedki ootamatud kallistused ja mõned väljanutmised.
hingedepäeva küünlad läksid seekord kohta, millega mul pole otsest seost, ometi on mingi väga kauge vereseos, lisaks emotsionaalsele. kuidagi oli tunne, et sinna on neid küünlaid väga vaja. eks vist, sest pärast oli kuidagi kerge olla.
koju laekusin kalahunnikuga.
ma ei tohi oma mõtteid hulkuma lasta.
