eile õhtuks sain lõpuks ikkagi sooja, mingitmoodi. ega ma väga ei uskunudki.
pime linn mässis mind endasse, aga see ei olnud nii hull, kui ma pelgasin. siis oli veel külm. aga ma lihtsalt ei jaksanud enam tunda. seisund, juunõu.
ma magan pikalt ja veidi rahutult. päeva lõpus mõtlen sellele, mis oli päevas head. lisaks veel mõned kujutlused. ärgates ei saa kuidagi käima.
hommikune vihm pani vaikselt naeratama, miks küll?
ma loen sõnumeid ja tunnen, et ma ei oska neid lõpuni lugeda.
