ma söön hommikukohvi kõrvale soolasiiasaia ja mõtlen, et tegelikult on patt kurta.
eileõhtune eluratta harjutus kinnitas ka, et üldiselt ongi kõik suurepärane. või siis oli see meenutus, et ma ei tohi ennast ja oma mõtteid omapäi jätta, sest siis kaob see tunne ära, et asjad on hästi. aga hetkel, selgus, on suurem osa siiski kenasti kontrolli all ja see teeb ainult head meelt. tegelikult arvestades päevase meeleolu olin ma positiivselt üllatunud.
tore on vahel selliseid väikeseid meeldetuletavaid tõukeid saada. see paneb taas vaikselt liikuma.
muidugi, hirmudega tuleb veel tegeleda ning see ei ole just lihtne, aga mitte võimatu. kättevõtmise asi tegelikult. lisaks teadvustamisele tuleb leida nn õige hoob. iseendast, muidugi – kuid vajadusel ei tohi peljata ka veidi välist abi kasutada. peab vaid meeles pidama, et ainult välise abil hirme ei võida.
ning, teadagi, valu kaob siis, kui on lõpuni andestatud. aga seda tean ma ammu, kuigi väidetavalt on just andestamisega enamasti probleeme.
lisaks on hea meel sellegi üle, et intuitiivselt õnnestus ka kellelegi teisele väike postiivne laeng anda. on inimesi, kellega ikka on mingi kummaline side olemas, tahad või mitte.
