jälle neljapäev.
kuigi täna nagu polegi vahet, mis päev õieti on. sest noh, nüri kulgemise päev kuidagi. motivatsioonipuudus ka ei mõjuta üldse. paha on, et täna pole võimalust seda motivatsiooni tekitada ka.
ma ei saa ikka aru, kuidas ma eile end nii sassi suutsin mõelda. juhtub.
ometi ma näen ja tajun, mis toimub. miks mu reaktsioon siis ebapädev on, ma ei tea.
või ei taha teada? ei, ma ikka ei tea ka täpselt.
sõbranna, mingi teise situatsiooni kohta, ometi väga tabavalt:
’igatahes see olukord ei ole maha jahtunud, see on mingis aimamatus olekus’
ma siiski loodan veidi õhtule. veidi.
