ma ei saa kardinat kinni panna, sest täiskuu ei lase.
…
see Kuu särab hilisõhtuses taevas. kummaline, et ma ei pannud seda enne tähele. ometi ma olin väljas ja siis veel liikvel ja kõike. ja ma ei saa öelda, et ma vaatasin vales suunas. või et oli liiga palju valgust. enne ma ei olnud nii linnas, nüüd aga olen ma keset linna ja see Kuu jälgib igat mu sammu.
sammu, mida ma pooliti jooksen, sest korraga olen ma eksinud, selles linnas, sellel teel.
tegelikult ei ole, ma tean täpselt, kus ma olen, aga..
taevas on kuidagi kõrge ja külm, ma ei saa aru, kust see tuleb, alles oli hall ja vihmane. aga nüüd kõrgub kaugel, ülbelt, külmalt.
üksikud rünkpilved peidavad ennast majade varju, ma tajun neis ohtu nagu ei iial varem.
sest need pilved, need helkivad kuuvarjused pilved on veelgi külmemad kui see täiskuu ise.
ma ei ole kunagi varem koduteel jooksnud, peitumaks näkkuirvitava külma kuu ja salalike pilvede eest.
ma ei saa aru, miks nii?
ja ma ei leia mitte ühtki tähtkuju, mis annaks mulle natukenegi tuge ja kindlust, taevas on öö kohta üllatavalt sinine, kuu on hullunult irvitavtäis ja need pilved..
neetud täiskuu!
kuidagi jõuan siiski majaseinte vahele.
mul on kohutavalt külm, liikumine ei anna tolligi sooja, ma pelgan Kuud ja midagi on temas sellist, et ma Ei Saa kardinat ette tõmmata. ma ei sula vist enam iial üles.
ainus lootus on, kui Kuu kaob nurga taha, olen ma pääsenud.
vist.
mul on hirm.
