päike paistab mulle läbi juuste näkku, aga selles on pehmuse asemel mingi teravus. tuul keerutab puulehti, varjud liiguvad märkamatult teisele tänavapoolele.
ma olen mitte nii väga ootamatult millestki olulisest ilma jäänud ja see ei jõua mulle veel pärale.
ometi on selles mingi samm, mida ma olen oodanud. mingi samm, mis oma olemuses pole niivõrd oluline mulle, kui kellelegi teisele. ja see läheb mulle korda.
midagi peab ju igas asjas ka positiivset olema.
midagi ongi.
Kui keegi saab haavata, tuleb vanade meeste elutarkuse järgi nurga tagant ikka üks koer ja lakub haava puhtaks.