kuni ma poes käin, on autoklaasile paraja lumepalli jagu valget ollust sadanud. selle hooaja esimene lumepall eikuhugi 🙂
toidupoes on allahinnatud koogid otsas – laupäeva õhtupoolik, mida sealt loota. jään mõtlema, et olen ikka laisk, selmet ise teha, otsin poest. aga sealt ma saan sobiva väikese koogi kätte, kodus tuleb ikka palju välja ja seda on meile kahele palju.
boonuseks on kassidega sussid. oranžid 🙂
kõrvalepõige ka. Kuu, juba vaikselt kahanev, särab tuttavlikult, linn hingab omas rütmis, jahtuva mere lained loksuvad kivide vahel.
õhtul ikkagi elan ennast korraks välja.
no ei jaksa lihtsalt. ja ei oska. ja ei taha tegeleda asjadega, milles ma tunnen end ebakindlalt.
lõpuks jõuan taas sinna, et ma lihtsalt ei taha sellest midagi enam kuulda.
eriti lõpuks vabandame vastastikku.
ja ometigi tunnen ma, et muutus on toimumas.
see on hea.
