kogu mu iseolemise juures on olukordi, mil mul ei jää lõpuks üle muud, kui lihtsalt sättida end istuma ja oodata (st tegeleda kõige muuga, eelkõige iseendaga). jah, ma tean, et passiivsus ei ole kuigi tagajärjekas, aga samas pole vahel ka (liigne) aktiivsus.
igal teol ja mitteteol, otsusel ja mitteotsusel on tagajärjed.
iseenda heaolu eest vastutan ma ise. iseenda väärtust tean ma ise.
aga on olukordi, mil ma ei saa ega taha üksi vastutust võtta ega üksi otsustada. noh, olgu, tegelikult lõpuks saan ju ka.
aeg annab arutust.
seniks tõmbun diivaninurka pleedi alla teetassi taha.
