***

mul on sama seis, nagu E.-l. et ehk see, kui on toimunud mingi mentaalne kokkujooks (objektiivselt täiesti arusaamatult kusjuures) ning täiesti mõtlemata teen ma ka inimestel oma ümber olemise ebamugavaks. mis omakorda paneb mind ebameeldivalt tundma ja peitu pugema. kuigi tegelikult tahaks lihtsalt tähelepanu, teadagi. aga miskipärast tunbub selle väljaütlemine mingi kerjamisena ja nii ma vaikin üllalt. või siis pigem mitte..
ja ei, ma ei ole selle üle uhke ega midagi, vaid kirun vaikselt iseennast. sest no ma ei saa ise ka aru, miks nii. ja samas natuke nagu saan ka. ometigi.

aga suur suvi kestab ja ma tean, et sooje hetki on rohkem. vahepeal ongi kontrasti vaja, et hinnata seda, mis on hea.