kui ühed plaanid lähevad ootamatult allatuult, siis tuleb leida teised.
nii saigi nina hoopis läände pööratud ja Haapsallu põrutatud.
‘ema, ma ostan sulle maja Haapsallu ja kolin ise Trakaisse,’ arvas laps.
ee.. nojah..
Pizza Grande on poolkohustuslik. kui mingit üritust ei ole, on teenindus imekiire. poeg hindab end taaskord üle, kolmandiku pitsat pakime kaasa.
mulle meeldib, et ma joon Päikesekohvi 🙂
‘kuule, millal su poisil häälemurre hakkas?’ uurib sõbranna mees minult korraga muu jutu vahel.
oot, mismõttes jään ma mõttesse ja siis kuulen ise ka, et nende mõni kuu noorema poisi hääl on tõesti palju kõrgem ja nö lapse hääl, minu omal on madalam ja selline natuke hooti kriuksuv. aga misajast, pole mul aimugi. ilmselt siis ee.. üsna äsja?
tunnistan oma tähelepanematust ning jõuame kokkuleppele, et see pole siiski mingi ammune teema.
poisid avastavad, et nad saavad taas nii vähe koos olla. pererahvas pakub välja, et mu oma võib ju veel sinna jääda. algne arvamus lapse oma poolt on, et ei soovi.
kui aga Monopolimäng pikale venib ning mina kella vaatan, auto vaja tagasi anda, tehakse kiire ümberarvestus ja tagasi liigun ilma lapseta.
nii nad siis suureks kasvavadki..
teel saan päikest, vihma, vikerkaart ja auravat teed.
lehvitamispunktist möödun liiga hilja.