viimasel ajal ma olen täheldanud, et paljud muidu seni normaalsed inimesed on mingiteks sportlasteks hakanud. kes käib pidevalt kuskil trennis, kes kimab rattaga, asja eest, teist taga, kümneid kilomeetreid. no ja nii edasi. ma olen kohe täita pettunud inimestes 😛
teisalt, ma sõitsin ise ka täna üle 32km rattaga. kahes jaos. vahepeal sai tükk aega istutud ja söödud. no mitte ainult, aga umbes. ikkagi oli tagasitee ränk. et ehk mingit sportlast minus ei ole.
kuigi samas mingite õigete trennidega on elus hea tunne ka sees olnud. aga kui ei sobi kasvõi logistika, on asi jama. teisalt, teadagi, kui ikka meeldib, ei ole logistika takistuseks.
kui aus olla, siis eile nende hobuste juures (leia pildid hobused 🙂 tekkis ka mingi tunne. mitte et mingi hull sport, aga vahel natuke.. nii palju, kui mu selg lubaks ja üldse. aga jälle, miljon detaili, mida ei suuda läbi mõelda.
viimati olin hobuse seljas kolm aastat tagasi..
ah, eilsest veel, täiesti hea on süüdimatult loopida teistele oma ideid, mida ise ei pea ellu viima 😛 teised ka ei pea, aga iial ei või teada, mis mõttest võib asja saada.
tagasiteel unustasin nurmenukud korjamata. no ausõna.. unustasin!
mis meenutas mulle kullerkuppe. ma tean ühte suurepärast kohta, kus on mõlemad ja muidu ka mõnus, aga sellega on omad teatud komplikatsioonid. võinoh, mõnevõrra.
edasi natuke toiduteemadel ka ikka.
et enne salati tegemist võiks ju veenduda, et kodus on piisavalt majoneesi. mitte leida seda siis, kui omal on juuksed märjad ja laps ka parajasti just pesus.
no mis seal ikka, suurem hulk hapukoort, veidi õli, äädikat ja maitseaineid ja pole viga midagi. murulauk on juba värske ja ema aiast. oma aia rabarberikook oli ka juba.
ja õhtul sundis laps mind emadepäeva puhul torti sööma. nüüd ma ägisen.
