kui ma Güllüoglusse T.-ga kohtuma jõudsin, oli nende päevasalat juba otsas. T. sõi ise ilmselt viimase portsu. ma siis pidin midagi lihasemat võtma. paar tassi kohvi läks ka sujuvalt ära. juttu jagus. T. ütles, et ma näen taas päris hea välja 😛 oma meelest olin ma täna üsna, selline, näotu.
tal oli uus telefon ja arvas, et sellega on mingeid probleeme. nojaa, selgus, et mingid asjad on ikka üsna automaagilised, mis tõstis tema tuju ka oluliselt. et ehk ei mingeid kardetud jamasid.
Rotermannis kaesime mingeid poode ja T. varustas end natuke. mina kiibitsesin niisama. sõbrannale andsin laenatud kassividina tagasi.
vahepeal nägime fotograafi, kellega ma juba hommikul kohtusin ja osa maad koos kulgesin. siis, enne tööd, ei viitsinud ta fotokat välja võtta, aga õhtul tegi pildi ära. mina punaste kontsakingade, punase koti ja punase kleidiga, mustvalge mantel üll ja valge kiiver peas oma musta rattaga. igatahes 🙂
tipptunnil kulgesin vaiksel kodu poole, kalamaja algusest sain küll kiiremini üle kui inimesed autodes.
hoian pöialt, et üks kass nüüd uue kodu leiaks.