sedapuhku jääb ka Tudengijazz vahele, sest asjaolud ei soosi kohe mitte. lapse haigus ja mitte ainult, eksole. kahju-kahju, aga mis parata.
ning Jazzkaarega ei ole ma ka kuidagi jõudnud süvitsi minna. aga küll me sellega midagi ette võtame ikkagi.
päike, vähemalt päike on väljas.
on inimesi, kes räägivad, ja on inimesi, kes teevad. tuge saab ikka pigem nendelt, kes ei tee selle ümber sõnu, aga lihtsalt õigel hetkel teevad ära, mis vaja. haukuv koer ei hammusta või midagi.
ning lisaks ikkagi üllatused, tõesti.
elu on jada, mis koosneb hetkedest. ja neid peab olema igasuguseid, et oleks kirju.
kaamera saan vähemalt laenuks, hea seegi 🙂