täna polnud sissekandelehe avamine üldse plaanis.
aga siis lugesin seda ning otsustasin iseendale kõrvale panna. sest, kuidagimoodi, olen ma liiga vana, et enam selliseid asju niimoodi välja öelda.
igasugune väljaütlemine ja asjade lõpmatu arutamine tundub oma kogemuse taustal juba üpriski overrated. öelgu igasugused kursused, teooriad, raamatud midaiganes. me kõik lähtume siiski iseendast ja mida vanemad oleme, seda suurem koorem on kaasas. iga osapoole asi on mõista, et teisel on oma minevik.
aga vahel ma siiski veel üritan öelda ja arutada. ja mõista ja toetada.
mida see mulle tähendab, jääb minu sisse.
ma suudan ikka veel käppadele maanduda.