päike paistab silma ja raamat on kusagil liiga kaugel. nii ma lihtsalt kissitan silmi ja tegelen mittemillegagi. vahelduseks või nii.
tegelikult tiirlevad peas mingid mõtted-plaanid. korjan ideid ja juurdlen, kuidas mõni asi paremini lahendada. füüsilistest asjadest räägin. sest on mingid mõtted ja mitte ainult. asjad vajavad tegemist. vahepeal tulebki natuke mõelda, et mis ja kuidas.
kasside tabletitamine on ikka stressav, aga kuidagi olen toime tulnud. õnneks pole palju jäänud. hetkel olen kassimõtted kuskile tahaplaanile jätnud. küll lahendus saabub.
trammis istudes tajun lähenevat kevadet ja kerkiv naeratus jätab ilmselt napaka mulje. sest normaalne eestlane ei naerata asja eest, teist taga, Kopli trammis.
normality is anyway so overrated 🙂
aga mul on tõesti ükskõik, kas keegi seal trammis vaevus üldse mind tähele panema või mitte.
mul on hea meel, et see pikk, statistliseltki hall aastaalgus möödas on.
üks pisike päevakohane mure on ka kusagil aju tagasopis, aga see peaks küll täna-homme korda saama.