home, sweet home..
poole päeva pealt, sebimiste vahel, pidin ikka paratsetamooli ostma. õnneks sai peale seda olla peamiselt siseruumides. aga vahepeal oli küll tunne, et ma tahan kojuära. pidasin vastu.
hetkeks oli ajanihe. 13 aastat, umbes. ohh.. mingid veidrad detailid, hulk mälestusi, mille olemasolust ma enam teadlikki ei olnud. ja korraga rulluvad need mõneks minutiks lahti, enne kui kiirelt see uks jälle kinni panna.
ühtlasitaas see teadmine, et vahel võib sõprus lõppeda vägagi kummaliselt. kategoorias ’iga heategu saab karistatud’, kuigi ma üldiselt sellesse kategooriasse ei usu. aga näed..
möödaminnes nägin ma paari põnevat tooli. appike, ma pean nüüd mõne kuidagi siia saama ja siis midagi ette võtma. näpud sügelevad, kohe oleks tahtnud.
samas, ma tean, et kui ka homme õnnestub midagi ära tuua, siis aega tegeleda ei ole ikka enne järgmist nädalat. jama. pühapäevaks tuleb nagunii midagi koduvälist välja mõelda, tahan või mitte. tegelikult tahaks tooli lammutada. njah.
vahel on tahtmised, võimalused ja vajadused üsnagi nihkes.
kogu päev venis pikemaks, kui arvatud, nii jõudsin õhtuse panniroa napilt enne lapse saabumist valmis. ma olen sel talvel neid panniroogasid teinud korduvalt, huvitav, et varem neid mu menüüs ei olnud. igatahes on see üsna lihtne ja kiire võimalus teha soe õhtusöök.
ja just avastasin, et üks film, mida ma vaadata tahtsin, on täna kinos viimast õhtut. dämmit!
aga ma ei liigu siit kuskile, vaid asun tegelema puhkamise ja ravimisega. raamat ja tee ja jalgu soojendav kass, mida veel võiks tahta? (.. aga alati võib ju midagi veel tahta.. ?)
niigi olen tubli olnud.