oh, really..
tegelikult juba päris tükk aega tagasi. kuigi vahel on isegi 8 tundi und (jah, ma vajusin ülivara ära) lootusetult vähe. talv, ma tean – aga samas on neid öid, mil und ei tule, magan rahutult ja ärkan enne kella. õnneks muidugi ka neid, mil kõik kulgeb normaalselt. talvel ongi normaalne palju magada, eksole?
samas, kogu enesetunde järgi otsustades on see tänaöine unisus seotud äkki hoopis mingi viirusega. kuigi ma tõesti loodaksin, et ei ole. sest mul lihtsalt ei ole lähinädalatel aega haige olla. as usually.
tegelikult on kohustusi, mille puhul ma löön käega ja olen vabalt haige. aga siis on need mitte-nii-regulaarsed kohustused ja hobid, mille puhul nende ärajätmine tekitab mõningaid ektsesse. vahel näiteks lihtsalt negatiivseid emotsioone, kui mingi asi tegemata jääb. aga vahel mõjutavad need ka teisi. ja on tegevusi, mida tahaks lihtsalt õigeaegselt kaelast ära saada (iseküsimus on, et miks ma üldse selliseid kohustusi võtan, mis mulle väga ei meeldi? aga väike eneseületamine on reeglina iseenda jaoks positiivse tagajärjega, pärast on omal selline ‘jess-tegin-ära’-tunne), mitte venima jätta.
nii et jah. eilsed küüslaugu-juustusaiad olid ehk abiks.
aga enesetunne on ikkagi imelik, ärgates oli külm ja duši all ei läinud ka soojemaks.