laupäevaõhtune kino oli sedapuhku tõsisemat laadi, taanlaste Jaht.
nagu M. pärast kommenteeris, et kodus ta vist ei oleks seda ilma vahepeal kööki vm asja tegemata lõpuni vaadanud. aga kinos ei olnud valikut.
kuidas seda siis kommenteerida.. et lapse öeldud sõnasid peab tõsiselt võtma, nõus, aga lõpuks söödeti segaduses lapsele ette asju, mida ta tegelikult öelnud ei olnud ning kui laps ise üritas väita, et ta ei rääkinud tõtt, ei uskunud seda enam keegi. pluss lisaks muidugi laste töölehakanud fantaasia.
no ja julmus, täiskasvanute poolne julmus. lapsevanemana ma saan ju aru küll. aga ikkagi, kusagilt läheb mingi piir ometi? milleks tappa süütu loom või loopida sisse aknaid? või keelata kodulinna poekesest ostmine? väljatõukamine, et näidata, kui head ja korralikud me ise oleme? esimene kivi.. hämmastavalt kõik siiski ei liitunud sellega, tagamaad jäid lahti seletamata, olid aimatavad.
jah, peaaegu et nagu helge lõpp – aga ometi mitte nii helge.
kahtluseid on kerge külvata, usaldust lihtne hävitada. ka siis, kui reaalset põhjust ei ole – aga ka mitte piisavat infot, et selles 100% kindel olla.
film ei olnud kerge, aga näitlejatöö on hea.
laupäevaõhtune linn oli peale seda filmi midagi võõrastava ja turvalise vahepealset.