kultuur pole “teisele Tallinnale”

tõden seda taas, vaadates kontserdipileti hindu. ühel lehel on koos sama kontserdi piletid Tallinnas, Tartus ja Pärnus. ning Tallinnas on ligi poole kallimad, kui kõige odavamad, Pärnu piletid. Pärnu ja Tartu pilethindade vahe jääb 10% kanti. Tallinna-kontserdi sooduspilet on ka tunduvalt kallim kui Tartu täispilet.
ja no see tulemus paneb ikka nördima küll.

ma saan isegi aru, et võib alati väita, et Tallinnas on rent jms kallim; samas ilmselgelt müüakse siin kõige rohkem pileteid ka. jah, ka keskmine(!) palk on Tallinnas suurem, kui mujal Eestis, aga see vahe ei ole ka nii suur, kui piletihindade vahe. et ehk tegelikult kumab läbi suhtumine, et Tallinnas on rahakaid inimesi küll, kes selle papi lõdvalt välja köhivad. ja kui sa oled mingi ‘teise Eesti’ Tallinna-filiaali esindaja, siis on see oma probleem. ei ole vaja igale poole ronida. püsi kodus ja naudi kultuuri telekast või meie juberaadiotest (kultuurist ei saa neist enamike puhul küll rääkidagi).
kusjuures puhtalt iseenda pärast võiks ju käegagi lüüa; poleks see ei esimene ega viimane kultuuriüritus, kuhu raha pärast minemata jääb (neid, kuhu ma lähen, on võrreldes mu soovidega ikka murdosa). aga kuna sinna tahab ka laps (nagunii ei lähe me ka igale poole, kuhu tema tahab), siis ma muidugi ostan need piletid ära. need pole nii hirmkallid ka, kui mõned on. ning ma ei taha, et laps hakkaks mulle ütlema, et ta annab oma raha piletite jaoks.. see on küll väga liigutav, kuidas ta püüab natuke aidata, aga ta on ilmselgelt liiga noor selleks, et niimoodi murelikult aidata, ning ei teeni ta ju ka ise.

või siis et.. peaks kultuursed lapsed kasvama vaid nendel, kellel on selleks mitmekülgsed materiaalsed võimalused? ega praegu on ju selline suhtumine, et kui sul ikka mingit kõrgepalgalist töökohta ei ole, siis oled ise süüdi ja ilmselgelt on selle aluseks vähene vaimne võimekus. ja nüüd pärilikkuse järgi on ju totter, et ma arvan, et mu laps võiks kultuurne olla?
siinkohal tuletan omale meelde, et minu töö-palga suhe on siiski ka minu oma (praegusesse Eesti ühiskonda mittesobiv) valik. et kuigi ma ei teeni eriti midagi, on mul suhteline vabadus ja suhteliselt palju aega. ja neid asju juba raha eest ei osta.

aga jah, eks sama ole teatripiletitega ka. Tallinnas kipuvad kallimad olema, välja arvatud nn suveetendused, mis on ka mujal kallid.

ja muidugi mõistan ma ka seda, et on terve hulk kultuuriüritusi, mille jaoks Tartu, Pärnu või Kapa-Kohila inimene peab alustuseks Tallinnasse tulema, kuna see üritus ei lähe iialgi tema juurde.

liigaasta veebruar saab ka lõpuks läbi

kuu lõpp.
ilmselt jääb üle loota, et uus kuu tuleb parem. onju? täiesti hullumeelne veebruar on olnud ikka, erinevatel rinnetel. kuidagi kõik kuhjus.
või ongi see mingi.. aja märk?

tuttav kirjutas just veidi aega tagasi feissbuukis, et ta imestab, kust on tulnud selline mõnitav, halvustav, tige ja kuri Eesti, mida ümberringi kahjuks liiga palju näha on. mina ka ei tea, aga see kuu on liigagi palju just selle tähe all möödunud.
lisaks mingid minusse mittepuutuvad killud siit ja sealt, mis laiemas plaanis ärapanemist näitavad.
ei taha neid teemasid kohe pikemalt kirjutadagi.

ma siiski tahan näha rohkem head.

laps kirjutas oma unistuste kodust. kummaline, see peaaegu ühtib sellega, mis mina kunagi mõelnud-kirjutanud olen.

une näod

hooti magan ma väga kehvasti, kogu väsimuse kiuste. üleväsimus?
viimane öö ei olnud selline.

unenägu, mida ma mäletan, oli täis soojust, lähedust, turvalisust, hoolimist. kõike seda, mille otsimisele ma päriselus olen käega löönud. muidugi, lapsega on need asjad teemaks, aga teadagi, ma räägin millestki muust.
aga selles unes olid need korraga olemas, ootamatult. ning piisavalt ebarealistlikult, et mind reaalselt mitte häirida.
ikkagi olid seal veidrad seosed.
uned ongi imelikud.

reaalselt toimub balansseerumine.
aga ma ei pelga. mul on veel piisavalt elusid. ning jalgadele maandumine tuleb aina paremini välja.

lõhepirukas pastinaagi ja porruga

seekordsed pühad on kalapühad 😛 ehk siis kui eile oli lõunasöögiks lõhepirukas pastinaagi ja porruga, siis külla sai võetud materjal kiluvõikude jaoks, profitroolid tuunikalatäidisega ning suitsukalasalat.
täna pakuti taas lõhet 😛

igatahes:
500g lehttaigent
400-500g kalafileed
1 pisem pastinaak
10cm jupp porrut
100g hapukoort
2tl võid
soola, valget pipart

maitsesta kalafilee vähese soola ja pipraga, jäta seisma.
puhasta ja tükelda pastinaak, keeda ca 20 minutit, kalla vesi pealt ja suru kahvliga peeneks.
viiluta porrulauk. sulata või väikesel pannil keskmisel kuumusel, lisa porruviilud, kuumuta segades 3-4 minutit; lisa purustatud pastinaak ja hapukoor, sega veel paar-kolm minutit, lisa natuke soola ja tõsta tulelt.

rulli taigen kalafileest veidi suuremaks; arvesta, et taigen peab kalale ümber ulatuma, aga mitte väga paksult jääma. tõsta tainas rulli abiga ahjunõusse nii, et küljed jäävad üle vormi serva. aseta keskele kala, kata pastinaagi-porruseguga, tõsta taignaservad peale ja suru õrnalt kinni. lõika taignasse peale pilud või torka kahvliga läbi.

nii, nüüd läheb kogu see kupatus nii umbes 40ks minutiks 200-kraadisesse eelsoojendatud ahju. enne võib pealt munaga määrida ka.
välja tõstes lase enne serveerimist veidi jahtuda.

lapse muusikakasvatus..

sel aatal peab vist Jazzkaarele teadlikult lähenema ja paar konkreetset kontserti välja valima, mida koos lapsega külastada. esmaspäevane Tafenau-Aimla Teatri Puhvetis läks talle igatahes väga hästi peale. muuhulgas oskas ta olla üllatunud, et oli ainus laps seal. nojah, mina ei olnud üllatunud.
aga tegelikult on mul tõsine probleem, et peaks teda ka muu muusikaga kurssi viima. Pärti ta muide teab juba 😛 terve hulk erinevat filmimuusikat on tal, siis näiteks Genialistide Entel-Tenteli töötlused.. ja mingeid asju veel. aga ilmselgelt ei ole ta kursis tänapäevase popmuusikaga- no et kui mõnel tuttaval on temast nooremad lapsed, kes oskavad mingite tänapäeva artistide kontserditele end nuiata, siis selle koha pealt oleme me mõlemad üsna tuhmid.
aga ma ei oska kuidagi sellele asjale läheneda ka.. või kas peakski?

pühapäev

ikka on kuidagi uimane olla. ausalt, tahaks kohe kuudeks kusagile rändama minna.
millise mõtte puhul meenus kohe, et eile oli taas ühe sõbrannaga juttu teemal, et tänapäeval inimesed ei oska puhata ega niisama olla. et ühelt poolt kõik oigavad, et tahaks puhata, ometi ei võeta selleks aega. ja lõpuks taandubki kõik selles artiklis öeldu juurde. ehk et kui mõistad, et selle aja oleks pidanud ise võtma, on võib-olla juba hilja. aga raha orjadena tundub alati, et peab ikka rabama, muidu ei saa elatud ega õnnelikuks..

käisime pojaga kinos. ‘Üks kass Pariisis’ oli vahva film, omalegi tore vaadata. aga välja tulles oli laps pettunud, et nii lühike. samas väiksemate laste puhul on see vast pigem pluss, et ei ole liiga pikk film. lugu oli ju küllalt lihtne, ometi oma nüanssidega, et ei muutunud igavaks.
pärast oli raamatupood (kust väljusime küll raamatuteta, kuid mõne muu asjaga) ja rämpstoit (vahel võib ju). ja jääskulptuurid, kahjus kohati juba katkised. aga pole ka ime, kui rüblikuid umbes nende peale tõstetakse.

nüüd on vaikne jazz plaadilt. kahjuks arvutis, sest muusikakeskuse mängija keeldub aina enam ja enam plaate tunnistamast. eile selgus ka, et vinüülimängija ei tööta. peaks kunagi uurima, kas ja kuidas neid korda saaks..

arusaamatu..

läksime lapse ja ta uute suuskadega õue, kena ilm, proovime siis järgi, kuidas on. ja no tee mis tahad, ei saa suuski jalga. saapad on teise-käe omad, profiil ometi sama ja visuaalselt on kõik korras. aga no ei käi seda klikki, et nüüd on klamber lukus. selline tunne jääb, nagu saapal oleks see pulk natuke jämedam, kui klambrisse mahub – samas, no mismoodi see saab olla nii, lisaks peabki ju tihkelt käima, et suusk ei loksuks.
proovisin aidata ka, ei midagi.

kodus nüüd katsetasin ise. saabas läheb õnneks mulle omale õhukese sokiga ka jalga.. no nagu hakkab minema klambrisse, kuid ikka sama, ei lähe lõpuni, et klamber kinni saaks.
täiesti arusaamatu.

lisaks ei suutnud mina neid suuski ja keppe omavahel kompaktselt ära ühendada, nagu need olid, kui lapse nendega tuli.
ema või asi..

niidiotsad

kui tuli sõbrannaga millalgi nädala alguspoolel jutuks, et pidada magnettorm olema, siis meenus, et Päike pidi sel aastal aktiivne olema. ilmselgelt see siis mõjutab ka erinevaid protsesse mu ümber ning seletab mu jubedat peavalu mitmel päeval ja seda hullu väsimust.
õnneks hakkas eile poolest päevast asi paremaks minema. mingid asjad hakkasid hargnema, mingid positiivsed emotsioonid, paar tundi puhast lõõgastust.

arenguvestlusel tõdesin taas, et mul on ikka hea ja tore laps. isegi, kui ma vahel sellega päris nõus ei ole, on ta siiani ikka täitsa mõistlik inimene olnud. endiselt rõõmustab see ema südant 🙂 nagunii on ju ikka vahel peas mõtted ja kahtlused lapse suunamise (sest ega teda enam kasvatada ei saa) osas. siis on ju tore saada välist tunnustust, et midagi on ka õiges suunas liikunud.

selmet rahus reedeõhtut veeta, loen ma mingeid dokumente..