siinkohal räägime ka käsitööst

mul ei teki mingeid emotsioone, vaadates käsitööblogisid. sest ma tean oma laiskust ja oskusi – ehk et ma võiksin ju teha päris mitmeid asju, kui ma tahaksin-viitsiksin. aga ma ei taha ega viitsi ja seetõttu ei põe ka. ah et kas mul tuleks nii lahedad asjad välja, nagu mõnel? ma ei tea. mõni kindlasti. tapvalt loov ma samas ei ole ka, kogu oma hariduse kiuste. tegelikult oli juba keskkoolikatsete ajaks mul omal teadmine, et ma ei ole mingi kunstiinimene, vaid nö wannabe. ja sellest saadik olengi selline. kunstiinimeste jaoks olen ma nende ringi mittekuuluv, tavakodanike jaoks mingi poolkunstnikust poolboheem. nojah. laias laastus olen ma enamuse oma elust olnud mingite-kellegi vahel, nii et see mind ei sega teps mitte.

aga seda tean, et oma rahuloluks ei piisa sellest, kui teen muudkui ühte kätteõpitud asja lihtsalt kümnel eri moel. muutub igavaks ja tüütuks, mingi areng peab ju olema. mis ei tähenda, et jälle, hm, teistes kategooriates ei võiks aina samu asju teha. ehk et.. mismoodi seda nüüd seletada siis õieti? et põmst võib kududa 20 mütsi, kui iga neist on lahe ja natuke erinev. ja on nagu mingi, hm, areng. või et nagu ma heegeldan neid sarnaseid lumehelbeid.. no et oleks piisavalt kuuse peale panna. aga see ei ole töö, mille üle ma oleksin kuidagi uhke, onju.
või nagu ma tean inimest, kes teeb ülilahedaid pihuloomi.. et nagu kordavad ju teineteist, aga samas kohe üldse mitte. aga kõik satsisallid, selle talve hitt, on mu jaoks, hm, ühesugused. kuigi ei ole ju?

ja oh imet, on mõned korrad aastas, kui mul on tunne, et – õmbleks!
õnneks möödub see alati piisavalt kiirelt, enne, kui ma jõuangi tõsisemalt mõelda.
samas konstrueerimist tuletaks küll meelsasti meelde. aga mis mõte on sellel ilma õmblemiseta?

ehk et: seetõttu ongi mul siin vähe käsitööd. sest iga asi peab olema minu kõrgetele nõuetele vastav ja unikaalne. aga ei ole aega, tahtmist, oskusi, viitsimist..
toidu kaudu end tõestada on lihsam ja oluliselt kiirem, eksole.

p.s. ma peaksin oma hankima rohkem pearätikuid. ja muud põnevat..

sel kevadel on moes värvid ja tasuline ühistransport

oeh, päris tore on vahelduseks hoida käes head uut kaamerat (D7) hea objektiiviga. lihtsalt kasvõi katsetamise mõttes. lootus jääb, et enne, kui mu kaamera saab 10a vanaks, saan äkki ka uue? objektiividest rääkimata.
töötlus läks vale (loe: vana) softi nahka.

kajaka postituse viimast lõiku ei hakka ma kordama, eksole. my five cents.
kommentaarid ka.

muusikakeskusest, ajast lapsega ja sarkasmist

ma ei saa aru, kas sellel vinüülimängijal on midagi viga või mitte, sest eile, kui hakati üle vaatama, töötas see vist suht kohe. aga täna ma jälle jamasin tükk aega, kuni sain teada, et eile töötas ka nii, et ma pidin nõela ise plaadi kohale viima.. ometi käis see automaatselt viimati. niimoodi töötab jah. täiesti arusaamatu ja ärritav ja ma tahan seda ju korda saada ometi.
cd-mängija sai ka puhastatud ja loeb nüüd edukalt plaate välja. tüütaski juba ära, et sai ainult ühe plaadi kaupa ja läbi arvuti kuulatud. olgugi arvuti ühendatud muusikakeskusega. aga ehk peab nüüd veel ligi 20a vastu.

eile rääkisin lapsele, et keskmiselt pidi lapsevanem oma lapsega päevas rääkima, st nagu rääkima, umbes 10 minti päevas. mu laps oli päris veendunud, et ma nii vähesega ei piirdu.
igatahes igasugused väljas käimised on väga hea võimalus lapsega rääkida. aga eks koduski arutame aina rohkem kõike.
suur laps sobib mulle 🙂


You’re Totally Sarcastic


You sarcastic? Never! You’re as sweet as a baby bunny.

Seriously, though, you have a sharp tongue – and you aren’t afraid to use it.

And if people are too wimpy to deal with your attitude, then too bad. So sad.

häbi / shame

me kogeme ja näeme kõike läbi iseenda. ka filme.
üks tuttav ütles, et Häbi ei jätnud väga muljet. meile M-ga jättis küll. mingitel hetkedel see võib ju labase mulje jätta – kuid tegelikult ei ole seda. allhoovused, ma ütlen. see, mida ei öelda välja otse, mida peab tabama õhust. meeleolu. mahasurutud toonid. ei, see film ei ole hall, aga kas seal oli kordagi päikesepaistet? operaatoritöö pikkade kaadritega. näitlejatöö, muidugi. üksildus ja lähedus. elu on juhuste rada.
me saame seda, mida otsime, mitte seda, mida tahame (“arvuti teeb seda, mida me käsime tal teha, mitte seda, mida me tahame, et ta teeks”).

siin ja praegu

oujee, kevad või midagi. hommikul oli küll rõve külm tuul. aga nüüd pidi parem olema. nojah, päike ikkagi.

mõtted ja ideed tuleb nüüd katsutavasse-nähtavasse-tajutavasse vormi panna. vähemalt on, mida sinna panna. tundub, et ajasisustamisega ei teki niipea probleeme. fookused vajavad nihutamist – vähem energiat sinna, kus keegi seda tegelikult ei taha (kuigi oleks vaja), rohkem sinna, kus on nii nõudlus kui tahtmine. mõne unistuse peab elus täide viima ikkagi. või vähemalt proovima.
ja kui mitte mina, kes siis veel? eriti, kui team on olemas ja on vaja olla vaid üks nende hulgast.

aina enam tajun, et neljakümneselt elu alles algab. noorpõlve kõhklused-kahtlused-otsingud on läbikäidud etapp, iseendaga läbisaamine selgem, kui poole nooremana, maailm iga päevaga avarduv, hirme vähem. siirdeaja põlvkonnast, nagu ma olen. minevik on läinud, et mulle midagi õpetada; tulevik on ees, uusi kogemusi täis; kõik mis vaja, toimub tänases päevas.

nii me äri ajamegi

kui helistada kinnisvarafirmasse, siis on normaalne või, et maakler küsib, miks seda pinda näha tahetakse? liiga hilja tuli mõte, et öelda, et paneks ühe narkoäriurka püsti ja mõne valerahamasina ka. kuigi need on tegelikult üsna igavad ja nürid ideed. aga mõte jääb samaks.

nädalalõpp jazzi ja inspiratsiooniga

kahel päeval juttis muusikaüritust oleks vist palju ka olnud. ehk ühest oleks vist pidanud nii ehk naa loobuma.
Tudengijazz oli meeldivalt lähedal ja meeldivalt odav.
Antonio oli juba kodus mures, et kas ta on ainus laps seal. kuna üritus algas siiski normaalsel õhtusel kellaajal, siis tükk aega tegelikult ei olnud. küll aga olin veidi hiljem, kui F-hoone paksult rahvast täis oli, veidi mures, et ta mul ära ei kao. teisalt on ta juba piisavalt suur, et mitte kaduda.

ma ei ole mingi muusikateadlik inimene, aga siinkohal siiski mõne sõnaga muljetest.
The 251s Viljandist esitas sellist üsna klassikalist instrumentaalset jazzi. noored poisid, erineva lavatäitmisoskusega. kui juhtuvad veel ette, kuulan kindlasti.
Jam Gangsters tundus algul ühe-mehe-ambitsioonide bänd. veidi hiljem mõistsin siiski, et päris nii see ei ole. aga siiski mingi pidev sahmimine kitarriefektidega tõmbas tähelepanu muusikalt kõrvale. äkki oleks pidanud neid silmad kinni ‘vaatma’, et rohkem kuulata? sest tegelikult tundusid nad siiski üsna huvitavad olevat.
Peterburi konservatooriumi bänd (pildil, noormehest ülikonnastatud trummar ei mahtunud pildile) oli kuidagi väga positiivne. repertuaaris rohkem ja vähem tuntud palasid, mis originaalis polegi ehk jazzilikud olnud. aga need noored inimesed lihtsalt täiesti teadlikult särasid laval. naeratasid ja olid rõõmsad. ning nende klahvpillimängija jättis klahvitibidest küll kõige tugevama mulje, ta lihtsalt niivõrd elas sisse ja kaasa.
Laura Põldvere ja 3/4.. noh, kuna seal on Mingo Rajandi ja Teet Raik, siis kohati oli helikeel üsna Ajavareselik, kohati katebushilik. ehk siis tegu oli vast kõige ‘keerulisema’ muusikaga sellel üritusel. aga nende Blackbirdi tahan ma kohe kindlasti veel kuulda.
Veikki trio Sibeliusest tõi lavale peamiselt soome autorite jazzi. niimoodi laval heljuvat kitarristi ma ei mäletagi näinud olevat, aga see ei häirinud mitte. mingitmoodi oli see minu jaoks väga mõistetav muusika.
Group conFusion Otsa-koolist oli väga energiline, värskendav ja lahe. väga oskuslikult kasutati ära viiulit. kõige tantsulisem esineja, kahtlemata, jalg ikka väga kiskus kaasa tatsuma.
IHM Tartust oli küll pigem rock ja üsna raju rock. siin-seal oli mingeid jazzilike elemente küll sees, aga..

ja siis väsis laps lõpuks ära ning teatas, et lähme nüüd koju. MaiGroup jäi nägemata-kuulmata seekord.

laps oli väga rahul ja ütles, et väga hea ja huvitav oli ning ükski esineja ei olnud liiiiiga raske.

neljapäeva õhtul KMAst taodeldud dokument oli reede õhtuks olemas.

laupäev sisaldas viite tundi puhast inspiratsiooni. kui nüüd selle tulemusel midagi sünniks ka, oleks põhjust natuke uhke olla. üheks märksõnaks Hispaania. rohkem ei ütle.
ahjaa, Kukeke on taaskord asi, millest ma aru ei saa. esimene korrus oli ülerahvastatud söökla ja teine lihtsalt ülerahvastatud. aga ka selline, et ei tekkinud tunnetki, et tahaks sinna jääda.
selle peale läks kõht tühjaks hoopis..

reede

lapsed on elu õied. minu õieke oli igatahes väga nördinud, et homme Laitsesse kontserdile minna ei saa. aga lisaks piletile peab sinna mingi logistika välja mõtlema ja puha ning seekord ma keeldun. kõike ja alati lihtsalt ei saa.
matemaatikakängurul osales ta ka. vaatasin seda ülesannete lehte ja pole üldse kindel, et ma ise selle kõik etteantud ajaga ära teeksin. pealegi väidetavalt on igal ülesandel üks õige vastus, aga mingil tundus mulle, et on kaks õiget. ah, polnud mul aega süveneda ka. hinnet selle eest nagunii ei saa.

vanainimese rõõmud. tavaanalüüsid olid korras. veresuhkrud-kolesteroolid ja see mu iga-aastane ka. mittekorras oligi see, millest arvata oli. ohjah.

ärkasin keset unenägu, nii et siiani on ebamääraselt loppis olla.

koolivaheaeg.

iga päev on salatipäev

ma pole sellist massi KMA-s veel näinudki. täiesti hullumeelne. kusjuures kui 20-minutilise järjekorra järel pilt tehtud sai, läks oluliselt kiiremini. nojah, eelnevalt suutsin lapsele mingi startreki soengu pähe lõigata, umbes. kogemata. vähemalt on ta blond.

kui ma (külmikus olevat külma kana silmas pidades) oma järeltulijalt küsisin, kas õhtusöögiks mingi salatiline kanaga sobib, oli ta rõõmuga nõus. ma räägin, kui ma keedan meile toidu juurde rohkem kui kaks kartulit (st üks kummalegi), siis kõik, mis on üle, jääbki tavaliselt järgi. ehk siis igasugune kartul, riis, makaron jms on meie jaoks nö täiteaine. olgu, erandina, makaronid ketšupi ja juustuga on lapse jaoks ka täistoit muidugi 😛
aga nii üldiselt pigem olgugi liha-kala kõrvale mingi muu aedviljaline, salati, woki, hautisena. no ja selle liha-kala osa jätan ma oma portsust ka vahel täiega välja.
sööklamoodi söögikohtades, kus ikka lajatatakse pool taldrikutäit kartulit, üritan ma ka alati õigel ajal sõna sekka öelda, mille peale mind reeglina suhteliselt veidra näoga jõllitatakse. no aga ma ei saa, peale kartulisöömist on jõle raske tunne kõhus ikka.

igatahes-igatahes. tomatid jätsin omale söömiseks, sest selle koha pealt on meil väike eriarvamus. aga mulle see sobib muidugi 😉
jääsalat, hiina kapsas, porru, värske kurk, avokaado, redis, viinamari. kanatükid pannil õlis kuumaks, sool, pipar. soustiks õli, äädikas (vähe, enamik salatikastmeid väljaspool kodu on mu jaoks liiga happelised, suhu jääbki lõpuks ainult hapu maik), majonees, rõõsk koor, küüslauk, kuivatatud tomatihelbed, sool, petersellilehed, suhkur.

P.S. päris iga päev ei ole kindlasti salatipäev.

tarbija õiguste päev

Teadlik tarbija teab ja kasutab oma õigusi.
Toome siin ära lühidalt mõned olulisemad tarbija õigused:

  1. puudusega kauba korral
    Tarbija võib kauba puuduse ilmnemisel pöörduda pretensiooniga kaupleja poole 2 aasta jooksul. Selle perioodi jooksul ilmnenud tootmisdefektid kas parandatakse või kaup asendatakse.
  2. garantii (täpsemini müügigarantii) korral
    Garantii on müüja või tootja vabatahtlik lubadus pakkuda tarbijale seadusest soodsamat seisundit (seadusega on määratletud 2 aastane pretensiooni esitamise õigus). Näiteks võib müüja või tootja garantiiga pikendada pretensiooni esitamise aega kolmele aastale, lubada parandamise ajaks tarbijale asendustoodet, võimaldada ööpäevaringset teenindust jms.
  3. sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral, näiteks telefoni, raadio, televisiooni, adresseerimata või adresseeritud trükise, sealhulgas kataloogi või ajakirjanduses ilmunud tellimislehega reklaami korral, on tarbijal õigus taganeda lepingust 14 päeva jooksul. Kui aga taganemisõigusest teda ei teavitatud, siis võib taganeda 3 kuu jooksul.
  4. koduukselepingu korral on tarbijal õigus lepingust taganeda 14 päeva jooksul ilma taganemise põhjust teisele poolele selgitamata.
  5. ostude korral internetist on tarbijal õigus ostetud kaup tagastada 14 päeva jooksul (ei pea selgitama miks) ja 30 päeva jooksul peab müüja ostjale ostusumma tagastama.
    14-päevane taganemisõigus ei kohaldu :
    – veo-, majutus-, toitlustus-, või meelelahutusteenustele;
    – tarbija esitatud tingimuste kohaselt valmistatud asjale (eritellimus);
    – asjadele, mida ei saa oma olemuse tõttu tagastada (avatud kosmeetikakaubad, toidulisandid, kiiresti riknevad toidukaubad);
    – ajalehtedele, ajakirjadele, raamatutele;
    – digitaalsetele toodetele (e-raamatud, muusika)

allikas: MTÜ Tartu Tarbijanõustamis- ja Infokeskus