Aasta: 2012

think rich

Posted on by PilleRiin

peaks ütlema, et kommentaarid teemal, kui hästi ma elan (et jaksan mune osta) mõjusid väga hästi. ma kohe tunnengi end rikkamana ka rahalises mõttes.
sest tegelikult, noh, tõesti.

ma püüan selle nüüd lahti kirjutada..
eksole, et jäävad mullegi ajakirjanduses silma artiklid, kus seda või teist või kolmandat vaest pere aidatakse või nendest lihtsalt kirjutatakse. või mingid sarnased telesaated on ka. ja siis vahel jääb kõrvu summa, mis jääb perel elamiseks – ning kui ma jagan selle pereliikmete arvuga, siis ma oigan, et mismõttes neil on raske. see on siis peale maksusid eksole. tavaliselt seda serveeritakse kui söögile jäävat raha, okei, vahel on meelelahutused jms ka juures. muidugi, ma ei tea sellisel puhul kindlasti mitte kõiki fakte, millele veel jaguma peab. et ehk absoluutselt ja täiesti kindlasti ongi nendest suur osa sellised, kellel on igatpidi võttes päriselt ka väga raske.
aga mitte kõik.
sest mingi osa on neid, kellele jääb seda elamise raha inimese kohta kätte rohkem, kui noh, näiteks minul.
ja kuigi ma vahel halan, et raha on vähe, keeldun, lihtsalt mõistusega keeldun ma endasse suhtumast kui mingisse vaesesse.
just.

kui ei ole ikka tõsiselt hull olukord, siis on mõnikord see vaesus ikka kahe kõrva vahel ka. taaskord rõhutan, et kahjuks liiga paljudel juhtudel ongi see olukord ka väga reaalselt hull. aga kohati võib öelda küll, et vaesus on suhtumise küsimus.
vastupidiselt, rikkus ka.

nii et vabandage nüüd mind, ma ikkagi kavatsen end tunda mõnda aega rikkana.
mis ei tähenda, et ma ohjeldamatult kõike lubada saan. prioriteetide küsimus, juunõu 😉


http://weknowmemes.com

as good as..

Posted on by PilleRiin

jaaa, esmaspäev. jaaa, ma olen uims ja loppis, nagu oleks sinine esmaspäev.
aga ei ole. on hoopis täiesti müstiliselt hea nädala algus. esmaspäeva lõunaks tohib ju ometi olla õnnelik? ja isegi kui ei tohi, siis who cares! selle olen ma ammu selgeks saanud, et õnnelik peabki olema hetkes, mitte takkajärgi õhates, et vot sel hetkel ma olin õnnelik.

ja noh, Daki ka just kirjutas õnnest, aga minu vaatenurk on natuke teine ja ma üldse ei mõtle sellele, et varem või hiljem midagi läheb sügavalt pekki. tähendab, nagunii läheb. aga ma ei kavatsegi sellel lasta hetkes oma heaolemist rikkuda. küll siis jõuab põdeda ja kõike, kui selleks aeg on. seni veel ei ole.
ning selle üldise tasakaaluga on ka nii, et ma olen päris kindel, et igasugu jama on olnud kuhjas ja rohkemgi veel, ehk et ongi aeg, et oleks veidi teistpidi see kaalukauss.

hommikune absurdihuumor oli hea algus muidugi ka. aga siis rabas kaltsukas pooltuttav müüja mul sabast kinni ja ütles, et ma näen viimasel ajal kogu aeg aina parem välja. et kas ma olen alla võtnud või mis on. no ei ole tead (kuigi täna hommikul tahtis püksirihm ühe augu võrra edasi liikuda, ikka postiivses suunas – ja kumb on positiivne, mõelge ise), vähemalt mitte eriti. ja üldse olin ma umbes kammimata juustega (oot, palju ma neid üldse kammin?), loppis näo ja poolkoduriietega.
tähendab, ütlesingi talle, et mul on lihtsalt hea talv ja kevad olnud.
kuigi, kui nii mõelda, on igasugu probleeme ja muresid olnud ka küll ja rohkem.
aga see üldine taustsüsteem, eksole. et lihtsalt ongi hea. et mingid pinged on kadunud ja mingi, hm, pinnaletõus on toimunud.
ja et ilmselt siis ongi, kui lausa välja paistab.

tõdesin taas, et see raamatuosa seal kaltsukas on üks paha asi. täna tulin ära ainult kahega, neist üks see La Plante, mis eile ETV pealt just algas. mul on küll mingi teine pooleli, aga nüüd pean ikka selle läbi lugema. sest järgmisel pühapäeval saab see läbi ja ma ei taha raamatut lugedes ette teada, mis saab ja kes on süüdlane. onju.
lisaks oli seal riiulis üks Rendell, mida ma ei ostnud, sest ma olen seda lugenud. aga riiulis toda ei ole. nii et peab ikka siis ära tooma..

mida vähem teed..

Posted on by PilleRiin

.. seda vähem jõuad. et kui ikka kätte ei võta, siis ongi võimalik terve päev maha muneda. mitte et just päris nii oleks olnud, aga väga mööda ka mitte.
ehk maailmas on tuhandeid asju, mille mittekoheärategemisel ei juhtugi mitte midagi. absoluutselt mitte midagi.
no peale selle, et tuleb need asjad ära teha mingi teine homme.

lapsesuust ka.
‘ei, emme, ma ei taha seda lastešampooni.. ei, ma ei taha sinu omi ka, need on naistekad, osta mulle meestešampoon!’
‘need poisid on nagu tõelised eesti mehed, jäävad koju telekat vaatama, sest dokfilmid on igavad’ (minu täiendus sinna oleks seotud muidugi peeretamise ja munadesügamisega, õllest ja seapraest rääkimata)
‘ma tahaks ka nii head elu kui kassil!’ (jah, kes ei tahaks, kuni tegu on hooldatud kassiga, võimis?)

peaks hakkama vahelduseks venekeelseid raamatuid lugema. keelepraktikaks või nii. lastekatest peaks vist alustama, et ma aru ka midagi saaksin..

lala-laupäev

Posted on by PilleRiin

hommikul leidsin, et pole süüa õieti midagi. keerasin sellest siis salati kokku. sai hea ja sai palju. ilma saiata.
ma pilti ei teinud ja täpsemalt kirja ei pane, et mitte liigseid emotsioone inimestes tekitada. vaiksed pühad peaksid ikkagi olema.
hakkan isegi aru saama, et söögiteemad on meie ühiskonnas paljudele ärritavad (vähemalt seni, kuni need minusgused pole ära kolinud, et Eesti saaks ikka rikkamaks). aga teisalt ei näe ma ka mõtet kirja panna, maitea, seaprae ja kartulite või vorstivõileiva tegemise õpetust.

tänase mudaköögi-söömise ürituse juures meeldis mulle hoopis seenepirukas. nämm. ma olen ise kehv seeneline, selle taha minu seenepirukad jäävadki.
kook oli ka hea, kuigi seda palju ei söö. ei saa alahinnata üliõiget šokolaadi (mina orgunnisin selle, ofkoors :P).
oma selle aasta sushinormi sõin ka enamvähem täis. kusjuures ma olen saanud ka sellist sushit, mis mulle maitseb ja mida võiks isuga süüa, aga see ei ole meil levinud laiatabesushi, mis on sisuliselt rullikeeratud riispuder. muude asjade osakaal on mu jaoks väike. eriti totter tundus mulle see variant, mis oli munaga sushi. ehk riis ja muna. no ausalt? riis ja kurk on kindof sama totter. sushisõbrad vabandagu mind, ilmselgelt meeldib mulle hulk asju, mille fännamisest teie aru ei saa. igaühele oma.

kass turtsub. mitte pidevalt, aga mitmendat päeva aegajalt nagu aevastaks. hmhm.

see jõululumi lihavõtete ajal on muidugi liiast. ausõna, ilma saaks ka hakkama. teisalt andis see ilm hea võimaluse sulatada üles sügavkülm, kus jääd oli rohkem, kui meeldinuks. nüüd on jälle paar aastat muretu. ehk.

minu munapostitus

Posted on by PilleRiin

valgetest munadest puudust küll ei olnud. läksin poodi ja ostsin. kallimad olid küll, kurinahad, kui pruunid. sibulakoorte jaoks on ükspuha, mis värvi see muna seal on, aga kodanik Antonio tahab ju ise ka maalida natuke.

muidugi, kui ma olin munad keemast ära tõstnud ja sain aega oma RSS-i piiluda, oli seal mitu hüva mõtet, kuidas neid mune veel kirjuks saada. ja hiljem siit-sealt veel mingeid. tüüpiline, ma ütlen.
aga kas need mul järgmisel aastal õigeaegselt meelde tulevad? bingo!
muidu prooviks ju kohe, aga sibulakoored on otsas. mune, tühje, saab ikka. aga ma ei tea, kuidas pood suhtub, ku ima sibulakoori sibulakastist kokku kuhjan kilekotti 😛 hetkel väga ei viitsi minna proovima ka.

lisaks siis võtsin kätte ja lisasin sibulatele hulga mustikaid (mis pidid mingit tooni andma) ja veel mingeid asju. minumeelest kõik, mis ma mustikatest sain, olid seemnetest jäänud kergelt rohekad täpid ühel munal ja no tüümian tekitaks ka lihtsalt mingi mustri. muid tagajärgi ei olnud. sibulakoored olid kõikidel, ütlesin juba jah?
lisaülesandena leia pildilt kass 😛

P.S. eile Stockist ostetud ‘jalopeňo’-nime all müüdav pipar osutus roheliseks jalopeňo-kujuliseks paprikaks.

vahemerepärased juustu-peekoniampsud

Posted on by PilleRiin

teadagi, ma kolan mööda igasuguseid kokanduslehti (aga mitte kodumaiseid, taas, siinkohal ma ei ole patrioot), eelistades sealhulgas kogumikke-portaale. lisaks saab ideid ka Pinterestist (oeh. veel üks sotsiaalvõrgustik, aga sobivalt visuaalne). ja viimasest kohast ma selle idee näpsasingi. omade kohandustega, nagu ikka.
samas on see hea lihtne asi teha, aga sobib vabalt ka pidulauale.

2 Mantinga lehttaignalehte (aga võib kasutada ka muud lehttainast muidugi; lihtsalt meie kaheliikmelisele perele on need lehed kõige mugavamad kasutada, saab jaokaupa välja võtta)
4tl toorjuustu
60-80g toorsuitsupeekonit
100g riivitud mozzarellat (mingi pitsariiv käib kah)
6 kirsstomatit
pitsaürte, basiilikulehti

võta lehttaignalehed vastavalt õpetusele sulama.
lõika toorsuitsupeekon ribadeks ja kuumuta pannil madalal kuumusel umbes 10 minutit, vahepeal segades. pane ahi sooja 190 kraadi peale.
lõika lehttaignalehed pooleks, et saad neli ruudukest ning aseta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. määri igale ruudukesele 1tl toorjuustu, juustule poeta peekonitükid. lõika kirsstomatid pooleks ja pane igale ruudukesele kolm tomatipoolikut. raputa üle pitsamaitseaine ning mozzarellaga ja poeta peale üks-kaks basiilikulehte.
aseta ahju ja küpseta ca 17 minutit. kui siis on taigen veel hele, tõsta temperatuuri kuni 210ni ja küpseta veel mõni minut.
serveerimisel lisa mõni värske basiilikuleht.

suupisteampse saab ka teha, siis tuleb lõigata pisemad ruudukesed (sellest Mantinga taignalehest nt 8tk) ja igale ruudule arvestada pool tomatit.
peekoni võib ära jätta või panna rohkem ja suurema tükina.
ja üldse võib seda oma tuju ja soovi järgi modifitseerida.

nämm!

vaikne neljapäev

Posted on by PilleRiin

oeh. lõpuks aeg hingata.

poes oli tore seik, kus eesti keelt aktsendiga rääkiv (hm, väliseestlane? kaua eestis elanud välismaalane?) vanem härrasmees võttis omale juustu, kui ma ka vaatasin, kas on seda, mida ma soovin. siis korraga võttis ta teise juustutüki oma valikust ja pakkus seda mulle. naeratasin ja raputasin pead – ma ei soovi. vana naeratas vastu, pani juustu oma kärusse ja ütles, et ta tahtis lihtsalt kedagi täna naeratama panna ja nüüd tal see õnnestus. ja siis ühtlasi kurtis minu muret: et eestis on juustudega halvasti.
hetk hiljem kaalujuustu leti taga pidin sellele veel kord mõtlema, sest kui ühes linna nö esinduspoes ei ole kollast cheddarit, siis.. nojah. et siis seekord ei ole teemaks mitte ainult kodumaiste juustude kahtlane kvaliteet.

ning õhtu andis taas õpetuse, et kui fotonäituse avamisele võid kaamerata minna, siis ehtenäituse avamisele mitte. või vähemalt kontrolli, et selle kehva seebika aku oleks täis, midagi saanuks ka sellega tehtud.
eks lähen mingi päev tagasi.
sest näitus on seda väärt. ja nii tore, et ikka kutsuti.
see oli ka vahva, kuidas mingil hetkel paar inimest mulle ligi astus, et seisan seal nii üksi, suhtleme. vot kui kaamera ligi oli, siis ei olnud kellelgi tunnet, et ma olen üksinda.
ühtlasi, oh.. minu näitus?

cheddar fries, palav päike ja külm tuul, naeratused.

mett mokale, aegunud fototehnika kiuste

Posted on by PilleRiin

vaatasin eile imenunnusid beebipilte (mina, kes üldiselt ei pea tittesid ülinunnudeks), stuudios tehtud ja tõesti ilusad, koos armsa särava emmega; kui seesama emme tuletas mulle meelde, et tegelikult pidin mind neid ka pildistama. jaa, muidugi, olin ma nõus, lihtsalt seekord ei mänginud välja. pealegi neil on ju kenad pildid olemas, arvasin ma, ja et mul ei ole stuudiot ka. mispeale ma sain vastuseks, et minu pildid ei ole sellised vahused, vaid värvikad, elavad ja mingi oma suhtumisega. et mina pean ikka ka tegema. et ei tahagi stuudiopilte.
kusjuures ma ei ole viimasel ajal ju pildistanud muud, kui peamiselt sööki, arvasin, aga ka mu söögipildid tunnistati heaks.

muidugi on hea meel, kui mu tegemisi hinnatakse ja kiidetakse – no kellel ei oleks?
aga jäin mõtlema, et ma olengi viimasel ajal vähe pildistanud. ja ma tean ju põhjuseid ka väga hästi. näiteks lihtsalt, et mu kaamerad on ajal jalus. iseenesest teevad ju pilti ja otseselt midagi (hullu) ei ole. olemasolev seebikas on isegi kogu aeg kotis, aga see on kehvem (vanem) kui eelmine, mis katki läks ning teravustamisega on probleeme, kehvema valgusega ka. suur kaamerat, noh.. teeb pilti jah, siin on pigem küsimus selles, et mõni objektiiv võiks olla ka noorem, kui mu laps. ahjaa, üks on, see 50mm, mis mul nagunii kogu aeg enamvähem seal ees on.
aga ma olen saanud vahepeal proovida ju ka mingeid teisi kaameraid ja siis ongi nii, et oma kaamerate kättevõtmine kuidagi ei meelita.
üleüldse, peaks filmi ostma ja natuke ‘kunsti’ tegema. sest tänapäeval loetakse vist enamus filmile tehtud pilte kunstiks juba 😛

ühtlasi tegin kindlaks, et kui sukatriibud sirgu tõmmata, siis jalad vist väga kõverad ei ole 😛

porgandi-šokolaadimuffinid

Posted on by PilleRiin

tassisin täna kilo võid ja kaks kilo pelmeene koju. muud ka veel. kott oli täiem, kui arvasin, et saab olema.
ah et mis ma teen selle võiga? no kõike. sest isegi küpsetamiseks margariinid ei päde enam. on sellised, imelikud. ei sula ega vahustu korralikult. nii et – või.

ja vahelduseks banaanimuffinitele mõtlesin teha mingeid teisi. näiteks porgandiga, sest neid on mul kodus kenasti. no ja šokolaad on asi, mida ühele kasvavale poisile ei ole kunagi palju ja teeb enamuse magusast tema jaoks väga söödavaks.
mingeid retsepte ma leidsin, aga kommentaarid neile olid nii ja naa. ja üldse, miksisin natuke sobivamaks. ning nagu ma olen juba kusagil kunagi maininud, on mul mahuühikutes miskipärast lihtsam mõõta enamikke asju kui kaalus, nii et vajadusel teisendage ise.
porgandeid tõstsin mingi peotäie ja kaalusin ära.

ca 250g porgandeid
150g võid
2,5dl suhkrut
3 muna
150ml hapukoort või maitsestamata jogurtit
5dl jahu
3tl küpsetuspulbrit
0,5tl soola
2tl piparkoogimaitseainet
75-100g tumedat šokolaadi

võta munad külmast välja, nii vahustuvad kiiremini. sulata või väiksel kuumusel ja jäta jahtuma. koori porgandid ja riivi võimalikult peeneks. haki šokolaad (ära riivi, jääb liiga peenike, parem on, kui on suuri tükke ka sees).
sega kokku jahu, küpsetuspulber, sool ja maitseaine.
pane ahi sooja 200 kraadi peale ja vooderda muffinipann paberitega.

vahusta toasoojad munad suhkruga. lisa sulavõi ja hapukoor, sega korralikult (võid selle juures kasutada veel mikserit). lisa riivporgand (jäta õige pisut järgi kaunistuseks), sega puulusikaga. lisa paari-kolme jao kaupa jahusegu, sega korralikult kokku. kõige lõpuks lisa šokolaad.
täida vormid, puista peale natuke riivporgandit ja aseta ahju. küpseta umbes 25 minutit, vajadusel kontrolli puutikuga.

ennelõunane kultuuripostitus, isuäratajaga

Posted on by PilleRiin

ah et eelmisel aastal oli meil kultuuripealinn? mul on see aasta küll ilmselt kordades kultuursem. kuidagi on nii. selle nädala kõikidele kutsutud näituseavamistele ma ei jõua. valikuvõimalused.
eelmisel nädalal oli ka üks. kummastav oli ühes ruumis koos näha inimesi, keda ma ei arvanud ühte ruumi enam mahtuvat. aga ruum oli suur ja teisi inimesi piisavalt palju. kõik prillid jäid terveks.
ootamatu rabe tuttavlikkus pilkude kohtumisel.
sõltuvussõltumatus.

tobe on hommikul ärgates avastada, et telefon, mille (uus) aku oli viimati veel üsna täis, on tühi. imekombel siiski äratas. kümned sissetulnud vastamata kõned on abiks muidugi. ega kui inimesel on mobiil, siis ta peabki olema 24/7 kättesaadav ja mingist privaatsemast olekust pole vaja mõeldagi. või?
eiei, tegu ei olnud mingi suure hädaga.

küpsetatud part pastinaagi-kartulipüree ja röstitud spargliga / roast duck with parsnip-potato mash and roasted asparagus

aegajalt jäävad silma ühe pooltuttava toidupostitused ning ma olen jõudnud arusaamisele, et ma ei taha liiga kirevat maitsepaablit ühe roana. ehk mitu tugevat ja iseloomukat tooret ühe käigu jaoks, neid omavahel miksides on minu jaoks liiast.
ehk siis pildi juurde, ma algul mõtlesin selle juures rammusast koorest, peekonist, mustast ploomist, punaveinikastmest, seesamiseemnetest, varssellerist (mis kuhu, jääg igaühe fantaasia hooleks). siis jõudis pärale, et neid komponente ei tasu üle kuhjata teistega ning maitseid on juba piisavalt palju.
(siinkohal meenub see va ostmata lotopilet)

üks Briti raamatupood, kust ma vahel olen ikka mõne kasutatud raamatu omale tellinud (jah, valik on laiem kui meil, jah, see tuleb odavam, kui kallis eestikeelne tõlge osta), saatis just meili, et nad ei ole mind ammu ‘näinud’ ja ma saan spetsiaalse allahindluse, kui nüüd ostan. eks ma sirvin natuke ja arvutan.

eelarvamuste kujunemine oleks ka teema, aga mõeldud kontekstis tahab see veidi läbimõtlemist. seda enam, et suur osa allikaks olnud arutelust kustutati ära. internet sai ilmselgelt jälle täis.
viimasel ajal mõtlena aina rohkem Kindlele, sellele odavamale variandile. sest riiuliruum on ka ometi piiratud.