novot, kuna poiss turtsub ka, siis ilmselt saime mõlemad pühapäeval nats külma selle sooja, külma ja tuuletõmbuse vahel rabeledes. ja kuna mina käisin üleeile merel, siis olengi totaalselt haige – hoolimata sellest, et ma olin seal kuni kinnasteni varustatud. tuul oli tugev ja külm ning sellest ilmselgelt piisas.
nagu oleks mingi hall niiske november, ma ütlen. apteegis käisin eile siiski ära.
suvine reis ida suunas on osutunud ka problemaatilisemaks, kui oleks oletanud.
see plaanitud ööbimise eitav vastus võinuks varem tulla, oleks olnud rohkem aega ette valmistada. nüüd aga on nii, et viisataotluse peab kindlasti järgmisel nädalal sisse andma, aga kõik muu on tiba kahtlane. mõni kuu varem oleks ilmselt veel odava hotellikohagi leidnud, nüüd enam muidugi mitte. surfan edasi, lõpuks peab see positiivne vastus tulema ka lähemalt, kui paari tundi kesklinnast (kindlasti oleks seal tore ööbida, kui ma läheksin autoga, millega saab suvalt St. P. äärelinna ja sealt metrooga edasi; aga hetkel, autovabalt, ei tundu see väga ahvatlev). lapsega päris hosteli ka ei tahaks ronida; lõppeks pole isegi need mulle jõukohased, kui aus olla.
aga küll saame.
üldiselt paistabki olevat lahtiste otste periood. erinevaid lahendusi muudkui koorub, paistab, kuhu poole maandun.
tuttavad ikka ajavad, et reklaami end ja tee raha eest ka pilte. peaks või? ega ma väga ei oska ennast müüa küll. peaks eraldi mingi lehe tegema vist selleks siis.. ja mingi portfoolio tekitama. aga neid pildistajaid on ju ka maa ja ilm? samas järjekorrad on ka, vähemalt mingil osal neist.
igatahes, kes tahab pilte endast või perest või üritusest või midagi sellist, siis küsitagu 🙂 vajadusel leian stuudio ka, aga ilusate ilmadega on ju õues ka kena fotosessiooni teha.
üks väike näide ka. ma ei tea, kas just parim, aga sõber ise jäi piltidega küll rahule. kusjuures ta on üsna nõudlik tegelikult.
iseenesest hakkan ma juba jahisõitudega harjuma; tuul, lained, pritsimine ja väike kreen ei hirmuta. jahedus (muidugi ette teada) oli ebameeldivam. aga ma olin päris hästi varustatud, nii et ka sellest ei olnud probleemi.
maabudes tabasin korraga kaldal sõbranna, kleidiga redelil turnimas, et kaldas remondis olevasse (oma kolmandikku) jahti ronida 😛
ma ei ole Ikka Veel välja puhanud. kohutav.
L. luges kokku, meil oli vist umbes 26 vabatahtlikku abilist. ma ei teagi, kas see on halb või hea, aga ilmselt mõlemat. sõltub, kust poolt vaadata. minu tunne on ikka see, et me olime ebaefektiivsed ja paljud asjad olid liiga kaootilised, mis tekitaski olukorra, et pidime sujuvalt kaasama. teisalt me tulime sellega toime ning tore on, et ümberringi on nii palju inimesi, kes on valmis käe külge panema. kuigi ma vist natuke midagi sarnast kirjutasin ka.
grupipildile ma ei saanud, sest tegin samal ajal morssi, mõlemasse kannu korraga. ja üldse on siin äkki umbes kolmandik nendest, kes sel ajal meie hoovis olid.
palju inimesi üldse päeva jooksul läbi käis, ei ole aimugi.
foto on pärit Vabariigi Presidendi Kantselei veebilehelt ja fotogaaf on Reio Avaste.
grupipilt Vabariigi Presidendiga Kungla KakskümmendKaheksa hoovikohvikus
ahaa, ma panen ajaloo huvides meie toidumenüü ka siia kirja:
– röstitud kikerherned / Garbanzos Tostadas / Roasted Chickpeas
– tikusuupiste külmsuitsulõhe ja Brie juustuga / Banderillas de Salmon y queso Brie / Smoked Salmon with Brie
– tikusuupiste täidetud oliivi ja anšoovisega / Banderillas de Olivas con Anchoas / Stuffed Olives with Anchovies
– suupistesai serrano singiga / Montadido de Jamon Serrano / Spanish Toast with Serrano ham
– hispaania kartuliomlett / Tortilla de Patatas / Spanish Omelette
– apelsinisalat (tuunikalaga) / Ensalada de Naranja y Atuin / Orange salad with Tuna
– hispaania külm tomatisupp / Gazpacho
– kikerherne-chorizohautis / Garbanzos y Chorizo / Chickpeas with Chorizo
– kodune jäätis mustikatega / Helado de Arándanos/ Icecream with Blueberries
– mascarpone-marjatops / Copa de Mascarpone y Frutos Del Bosque / Mascarpone and Berries
– rabarberikook / Pastel de Ruibarbo / Rhubarb cake
mõelda vaid, et üsna suur osa sellest valmis kas minu käe all või minu juhendamisel :O takkajärgi saan aru küll, miks selle menüü peale natuke suu ammuli vaadati. siin ei ole ühtegi asja, mis on otse poest, kõik tahtsid tegemist. 11 ühikut – nagu tipprestoran juba (teadagi, mida parem restoran, seda lühem menüü on!) 🙂
(heh, onju, ma sõin teist päeva juttis peamiselt suitsulõhesaia, serranot on ka täitsa mingi hulk kapis ootel – vaese inimese asi, ei jaksa muud süüa osta :P)
seekord siis oma hooviürituse, Kungla KakskümmendKaheksa.
kuigi selline tunne on küll, nagu oleks eile maratoni jooksnud või midagi.
ilusal pärastlõunal oli vahepeal küll täiesti hullumaja. meil läks osa toitu ju köögist (soe hautis, külm jäätis, teine külm magustoit), neid tuli serveerida. vahele tortillasid praadida (oh, Hispaania maja tüübid tulid selle juures appi), jooksvalt lahendada nõudepesuprobleeme (sest kõik vist mõtlesid, et keegi teine mõtleb välja, kuidas seda teha) jms.
kava oli ka ikka uhke, oli näha, et tuldigi spetsiaalselt mõnda esinejat vaatama.
paljud olid meil hoovis tunde. murul ja puha, sest mööblit ei jagunud. järgmine kord tuleb kott-toolid mängu tuua. kuigi ma ütlen veel üks kord (ma olen viimase kahe päeva jooksul seda öelnud juba lugematult): järgmine kord teeme kaks ämbritäit kartulisalatit ja aamen 😛 amatööridena pakkuda 11 nimetusega menüüd, kus on esindatud nii eelroog, salat, supp, põhiroog, magus, küpsetis.. kuuldavasti olla teenindusletis lausa küsitud, et mitu aastat me toitlustusega tegelenud oleme :O
jäätis oli muidugi täielik hitt, kuigi osa sellest ei jõudnud korralikult ära külmuda. aga praktiliselt iga kord, kui õues käisin, kuulsin, kuidas keegi soovitas oma sõbrale jäätist (suvalised pealtkuuldud katked, eksole).
hispaanlasi käis meil seal ka mitmeid ja nende poolt olla ka mõni kiidusõna toidu kohta tulnud. täitsa hea meel 🙂
mingite asjadega panime muidugi puusse. st nagu ikka, miskid asjad said varakult otsa (salati jaoks tuligi poodi vahepeal lausa minna, et juurde teha) ja mingeid jäi järgi. teinekord tean juba paremini – sest need olid täiesti minu valearvestused. aga jah, esimene kord sellises mahus niisugust asja teha. või üldse sellist asja teha siis jah.
see, et pilte müügiks ei läinud, oli ka kehva presenteerimise viga muidugi. st et inimesed ilmselt ei saanud aru, et neid ka osta saab. jälle nats targem.
ning muidugi, meil oli suur hulk suurepäraseid abilisi, kes kulutasid hulga oma kallist pühapäevast aega, et meid aidata. fantasiline on teada, et meil on selliseid sõpru-tuttavaid!
muidugi, oma pere on ikka kõige lähedasem, aga ei saa jätta kuidagi mainimata, et köögipoolel oli mu oma ema küll kõige rohkem abiks ning köögi-teenindusleti vahelise lülina töötas (ma ei saa seda muudmoodi nimetada) minu isiklik 10-aastane poeg. ta oli nii kohutavalt asjalik ja tegi kogu hingega seda, mida ta tegi ja täispika päeva. ma ei kujuta üldse ette, kuidas me oleksime ilma temata saanud..
ning muidugi oli meil suur hulk külalisi, nende hulgas meie president.
oeh.
aga nüüd peab küll veel lõpud ära koristama-pakkima-viima-tooma..
näed siis, kuni ma sebisin ja toimetasin ja puha (mitu korda oli tunne, et neid asju ei jõua MITTEKUNAGI valmis – või olgu, homme – nüüd juba täna – õhtul kella kuueks ehk), on nimeserver vahelduseks jälle mu domeeni ära lahendanud. kuna kusagilt on siia flaikule link, siis ma olin natuke mures ka.
igatahes, äsja laekusin koju ja armas laps oli hoolivalt ka mu magamistoas kardinad ette pannud ja väikese tule põlema. peale sellist pikka närvilist päeva tõmbas see silma niiskeks küll.
mis seisus ma homme õhtuks olen, ei taha ma teada. ja ei mõtle ka sellele. eks kogu tiim pingutab ja mul on siiralt hea meel, et siiani kõik ilma suuremate probleemideta sujunud on.
– öeldi mulle juba. ilmselt siis olemegi, ma ka ei tea. vähemalt ei öeldud seda negatiivses mõttes.
aga keegi peab postiivses mõttes natuke hull ka olema.
suudaks ma seda ka raha sissetoovatel aladel olla, muidugi 😛
siis öeldi mulle veel, et ma olen ee.. toidukunstnik. oleks siis ainult..
igatahes, ma juba tunnen, kuidas mingi hulk närvirakke on teel kaduviku poole.
ja nagu ikka, on puudu üks ööpäev, suur mittenakkuv pann, õue gaasigrill pliidiplaadiga, hunnikutes pikendusjuhtmeid, korralik lava ja 250 kehtivat raha.
aga muidugi saame me hakkama sellega, mis on.
hullud naised ju.
näituse juures peab lugu olema 🙂 selle näituse lugu on Barcelona turgudel. otsapidi on need hakanud mu elu mõjutama. nagu turud üldse. sest turud, teadagi, on kohad, kus on ülevaade elust (ja ka toidust, muidugi). kui ma tahan mingist kohast aimu saada, siis üks oluline teetähis on turg.
teine lugu on sõpradest, kes ütlevad, et tahaks pilte suuremalt näha, kui arvutiekraan võimaldab. nad on läbi aegade leidnud mu piltides midagi kiitmistväärt ja see on ju ometi oluline põhjus, miks üldse pildistada.
siin nad siis tulevad. 10 pilti. üks päev. toidu ja muusika kõrvale.
eiei, mul ei ole esmaspäevade vastu tegelikult midagi. magada, puhata ja mängida tahaks ju iga päev.
hetkel on küsimus pigem teisipäevas. ja laupäevas. peamiselt.
eile ikka läks lõpuks üle võlli. pärast oli omal ka nõme olla. igas vanuses lastega tuleb omad trikid selgeks saada – hetkel on küll veidi oskamatuse tunne. aga no kusagil on iga asja piir. mhmh, pube hakkab tulema, tahab taas teada, kus need piirid on.
lõpuks leppisime ikka ära.
lilled-kaardid-pannkoogid-jms – olemas! ühtepidi ja teistpidi.
kuigi vahel käitub see armas laps juba väga pubeka moodi. paratamatus, tean küll 🙂 kuulub suurekssaamise juurde. jah, mulle tundub ta ikka pisike, aga aeg läheb vahel üllatvalt kiirelt. kuidagimoodi ma juba suudan, et ei otsi ta kaela kõrguselt tema silmi ja riideidki suudan poes vaadata enam-vähem õigest mõõdust. eks varsti harjun ära, et ta must pikem on. sinna vist ei olegi väga palju enam.
veel märksõnu: meri, jalutuskäik, soe tuulevaikne terrass, hiinakas.. laiskus pilte teha. (siinkohal pean mainima, et toidupilte on küll, aga ma ei hakka nendega publikut ärritama. toitu on hea pildistada, selle jaoks ei pea kusagile minema ja see on kenasti koha peal olemas :P)
laiskusest hoolimata või selle kiuste on tehtud mitmeid muid vajalikke asju. õhku on juures.
ma leidsin koha, kus müüakse seeliku-riidepuid mingi mõttetu hinnaga, peaks kohe veel ostma, et oleksid ühesugused ja igal seelikul oma! äkki siiski peale sorteerimist oleks kavalam?
