we all have them.
Aasta: 2012
ma ei kadesta üldse pedagooge
üks asi, mida ma olen lapsega õppinud (aga alati ei tule sellega siiski toime), on teiste laste koha pealt oma suu natuke koomal ja arvamused oma teada hoida. muidugi, tuttavate hulgas ütlen ikka oma arvamuse välja, aga suvaliselt väga mitte. sest onju, alati on oht, et see tuleb mulle tagasi. mitte, et seda eriti juhtunud oleks, aga mingi alateadlik hirm on. targutada on ju lihtne seni, kuni keegi sinu lapse peale näpuga näitab.
nii et ma olen siiski üsna madalat profiili hoidnud.
ja ei saa salata, ega tänagi mind häiris, kui bussi korraga KOLM tõuksidega poissi tuli. aga teisalt olin mina koos klassitäie ohjeldamatute kümneaastastega. et kui isegi suurem osa nendest on vaiksed ja viisakad ja ohjeldatavad, siis alati on mõni, kelle pärast peaks aegajalt tegema nägu, et ma ei tunne neid üldse – ja need on ka need, kes teistele sõitjatele silma jäävad.
kui lõpuks mingi tädi midagi ikkagi kommenteeris, siis ma jäin mõtlema, et kas talle oleks tõesti rohkem sobinud see, kui ma oleksin kogu selle tee ühe ja teise lapse peale röökinud, et ole vait, ära tee seda, istu seal, astu sinna. et keegi oleks ikka lärmanud ju, eksole?
ja ma ei imesta üldse, et paljud õpetajad väga ei taha klassiga kusagil käia.
kauged purjed kilukarbiga
soundtrack: ATJazz – Wind and Sea (remix)
muuhulgas meenub mulle siiani üks kunagi koolis, kolmandas-neljandas klassis tehtud akvarellitöö teemal purjetamine Tallinna lahel, mille ma sain nelja suuresti selle pärast, et ma ei olnud nõus joonistama vanalinna nii suureks, et need jahid oleksid olnud umbes praeguse Energiakeskuse kohal ‘lahel’. takkajärgi saan aru küll, et ilmselt oli töö ülesanne natuke muu, kui realism – aga kuna õpetaja seda ka ei seletanud, siis mina, selline kopeerija nagu ma olen kogu aeg olnud, jäin oma juurde. kopeerija tähendab antud kontekstis seda, et ma olen suutnud ikka joonistada natüürmorte, maastikke jms, mis on reaalselt mu ees (või halvemal juhul fotol), aga igasuguseid ise väljamõeldud asju pole ma kunagi suutnud pädevalt teha (seepärast ei tee ma väga kaarte ka). ehk siis tegelikult olen ma kogu aeg üks pagana fotograaf olnud, ainult vahel pintsli või pliiatsiga.
musikaalne või mitte?
isegi tuttav pilliõpetaja leiab, et need muusikakooli katsed, mis põhinevad solfil ja lauluoskusel, on ajast ja arust ja veidrad. rütmitaju kontroll veel, aga akordide laulmine pidi olema teema, millega suur osa mittelaulajtest muusikuid ka ei tule väga hästi toime. mida siis veel tahta lastest, kellel pole mitte mingit baasi sellise asja tabamiseks (okei, on muidugi andekaid, kes teevad selle ära ka)? või kui lastakse järgi laulda kõrgeid noote, mis madalalt jorisevale poisile on ületamatud? igatahes minule seal ukse taga on sellised katsed väga stressavad.
hea on muidugi see, et poiss ei taha õppida nt klaverit, mis paistab olevat endiselt üks populaarsemaid pille. tõesti on endiselt paljudel inimestel klaverid kodus ja tahavad, et keegi ometi seda mängiks? ilmselt on enamik neist seda ise ka mingil hetkel õppinud, aga sinnapaika ongi jäänud.. kuigi muidugi, eks see klaveriõpe annab hea aluse misiganes pilli edasiõppimiseks, ma arvan.
aga jah, kuna puhkpillide vastu on huvi tema vanuseklassis oluliselt väiksem, siis on ilmselt ka katsete osatähtsus väiksem. mis aga ei tähenda, et see süsteem ikka muutuda ei võiks. mismoodi küll, mina ei tea – sest ma ei ole mittemingi muusik. isegi oma kandle müüsin lõpuks maha, üks väike tüdruk sai õnnelikuks ja tema õpetaja oigas, et kust nii heas korras rahvakannel välja võeti. heh, mu vanemate pööningult, ofkoors!
nojah, tegelikult ka igasugused muud sellised (kooli)katsed lastele on mulle nagunii kogu aeg müstika olnud. alates sellest, kui ma ise kunstiklassi astusin ja siiani mõtlen, et no vabandust, mingit annet mul nüüd küll ei olnud ega ole.
üldiselt on mul plaan vähemalt 24h nüüd tubane olla. tegelikult hakkas aeg jooksma juba eile õhtul kell 7 ajal, nii et kokku teeb see siis üle 40 tunni või? päris hea aeg, selle ajaga jõuab südamest haige olla ja ravida ja siis saab hakata terveks ka saama või midagi. tundub, et enne sellist südamest põdemist see ei õnnestu, sest muidu ma korjan uusi jamasid aina peale.
pilti ei saa, sest käib usin varukoopia tegemine. see arvuti on naljakalt käitunud, peaks vist viima kontrolli. aastake alles olnud ju, inetu temast.
eile kogesin taas, et kuigi automaatkast mulle ei istu kuidagi, on Prius siiski üsna mugav sõita. lisaks oli ökorežiimil sõites kütusekulu ka ummikus imeväike.
aga sellest ei saa ma aru, miks enne viite oli umbes linna sisenev suund – reede õhtul oleks oodanud küll vastupidist.
juunikuu esimene postitus
vihale ajab juba. nüüd on nohu ka. muidugi, see esmaspäevane külmetamine, tean küll. ime, kui see mõjunud ei oleks.
CV juba riidles minuga, et miks ma haige olen. ta ei saa külla kaneelilõõtsale tulla 😛
no aga tõesti – oleks mul üks päev, kus ma saaksingi päriselt ainult toas olla (mitte, et vähegi kenamate ilmadega seda tahaks), aga ei saa ju! ikka on mingid vajalikud käimised-sebimised. ja teadagi, päikese käes on soe, varjus ja tuules mitte.
selle hooaja igapäevased kella seitsmesed äratused on läbi. oeh. saab nüüd kolm kuud sellest puhata. lapsel läks ka viimastel nädalatel ärkamine aina raskemalt.
eile ta küsis, et mis me täna ette võtame, et lastekaitsepäev. tuletasin meelde kohustuslikku tegevust ja et pärast vaatame siis. hoiaks ilma kuivana, oleks ju tegemist ka. vihmaga on tülikam.
tahaks juba mujal olla.
selline päev
.. või siis mitte.
topelttegemised. tuuleveskid. valikud.
ma ei saa paljust aru.
aga vähemalt laps on endiselt väga tubli ja mul on põhjust uhkust tunda.
segamini koos mingi piinlikkusega, et oot, mismoodi mul siis nüüd selline laps on..
oeh, milline kevad..
onju, pool kevadet kulus mul kohviku ettevalmistusele ja ülejäänud poole olen tõbine.
selmet kuskilt kastanite all patseerida, püüan ma taas siseruumidesse peituda ja võitlen selle ilge väsimusega, mis ei ole mitte vähesest unest, aga ilmselgelt organismi püüe mulle märku anda, et ma aja maha võtaksin.
no ei saa, lihtsalt ei ole võimalik!
iga kord, kui ma osta.ee-s midagi müün, võtab see tükiks ajaks tahtmise veel midagi müüa ära.
ükskõik, mida oksjonikirjeldusse ka panna, ei loeta või ei hoolita ja pärast pööritatakse silmi. selleni välja, et täna kirjutati mulle, et ‘mina ei ole süüdi, et te kuskil pärapõrgus elate!’. küsimuseks siis käitlustasu-nimeline pisike lisatasu, mida ma postkontori kaudu postitamisel küsin. esiteks on need postkontorid kuskil suhteliselt totrate kohtade peal (isegi mitte kaugel, aga justnimelt totrate ehk siis kohtades, kuhu ma muidu ei läheks). teiseks – no laupäeval ma postitasin paar pakki, ees oli kaks inimest, pakun, et ca 15min läks ära seal. lisaks (kolmandaks) selgus, et pakid olid raskemad, kui ma arvasin et ehk ma tegelikult maksin suurema osa sellest käitlustasust nagunii saatmiseks ära.
ja siis jäetakse kirjeldus lugemata ja hakatakse õiendama. pähh.
mõned asjad peaks veel sinna müüki panema, aga no peab jälle kolm kora pikalt mõtlema enne või midagi.
sest teadagi, ei aita see ka, kui kirjutad, et saaan aint smartpostiga, ikka on neid, kes pärast lunivad, et kas saaks ikka tavamaksikirjana.
aga et lõpetada positiivsetes toonides, siis hoopiski üks välismaal töötav pooltuttav (no me ei ole reaalselt kohtunud, eksole) sattus kuskile poodi, kus on müügil ilmselt nö tagastuskaup, sh hulk saksofone. ning mäletades mu kunagist palvet tegi neist pilte ja on nõus vajadusel ära ostma ja siiapoole millalgi toimetama, kui leiame sobiva 🙂
temperatuurilangus
kui ma niimoodi jätkan, siis ei saa ma ometi ju mittekunagi terveks või midagi. aga ei näinud ju ette, et nii külmaks ikkagi kisub. mingi ligi 9 pügalat kukkus ülikiirelt ikkagi ära.
teisalt oli päris tore kontsert ikkagi. ja lapse kiituskiri on kohaolekut väärt. igatahes.
üks teine kiri, mille üle täna enam ei mõtle. vaatame veel muid asjaolusid. näiteks – lotopiletit? 🙂
gripitee joodud, põhku.
loodan, et tänasele õuetemperatuurilangusele ei järgne minu isikliku temperatuuri hull tõus.
pühapäev
pistsin täna ikkagi ka nina õue, kuigi pool häält oli öö jooksul mu juurest lahkunud. ometi ma eilsel palaganil ei andnud oma häält (no ma ei vaadanud ka, poleks osanud anda). hääl aga pani ise ajama.
jalutasin mõne kilomeetri, enne, kui taas uimaseks kiskuma hakkas. nõme.
ja mul on tunne, et alles oli kõik hall ja raagus, nüüd on kastanid täies õies ja võililled loobivad juba ebemeid. see eelmise nädala üritus ikka tekitas totaalse teise dimensiooni. ma oleksin nagu 10 päeva kuskil täiesti ära olnud, ometi mitte päris.
viimane riiul. selle jaoks oleks vaja mingeid korve, st ma tean täpselt, milliseid. aga neid meie kaubandusest ei saa. muidugi, need riiulid on ebastandartsed ka.
mingi hetk pean enda jaoks salvestama reedeõhtuse vestluse nädala tagant.
kompa, mh, on ikka paigast ära täiega.
kevadtõbise laupäev
vähe sellest, et ma ise tänase päeva hullult koristades toas veetsin (heh, vabandades end välja valutava kurguga jms, mis takistasid õues tegutsemast), tõmbasin ma kaasa ka M.-i. ometi oleks võinud ta ju hoopis kaunist ilma nautida. aga selle asemel rabelesime siin tunde ja saime kastide kaupa asju siia-sinna toimetatud. oeh.
mitte et ma arvaksin, et see kokkuvõtteks mu tervisele hästi mõjus. oh ei! aga muidu enestundele kohe kindlasti.
kui nüüd aknad ka veel pesta..
õhtune külaskäik jäi ka nüüd ära muidugi. ei jaksa; ja arvata, et sel juhul oleksin homme ikka päris laip.
suvi on ees, küll neid kauneid õhtuid ja päevi veel tuleb. kuigi muidugi, maikuu on teistmoodi, selline värske rohelus.
reisiasjad on ka hakanud vaikselt (või lausa hooga) lahenema.
kordaläinud päev 🙂