läbi nagu..

mul on ikka vaja kena pisikest pirukavormi. selle punasesõstra-beseekoogi tegin hoopis ahjupoti põhjas. poolest kogusest ehk ühe munaga 😛 kahele paras. muidugi, ma olen magusa koha pealt koba, ei mõõtnud kõiki koguseid täpselt ja põhi tuli nats pudisev. aga maitselt hea, magus ja hapu on tasakaalus.

kohutav väsimus. selline päev, et kuni tegutsen, siis jaksan. aga keset päeva juba ütlesin, et ei, ma ei istu, sest siis ei jaksa tõusta.
you have best marketing I’ve seen around here‘ tõstis muidugi tuju. kuigi ma ei teinud oma meelest mitte midagi erilist. aga ilmselt eristusime keskmisest.
koju jõudes tajusin, et õues oli ikka päris külm.

kass on elusam, aga ikkagi vaatab isegi oma lemmiksööki kuidagi kahtlevalt.

kaamerafond tahab veel täitmist.

reede õhtu pidada olema..
head süüa tahaks…

kassimure

igatahes, Leib Resto ja Aed sai lapse pool heakskiidu. ausalt, mul on vahel tunne, et teda võiks saata Meisterkoka saatesse ka mingeid toite hindama; mina olen tema kõrval väga nõrk toiduarvustaja 😛 (okei, temaga läheb lihtsamaks, kui tead, et šokolaad on lemmik). aga jah. Leiba tasub minna ka Julia-Maria pilte vaatama, need sobivad sinna imehästi.

tegelikult on kassimure ka.
täna ta on juba reipam, aga eile õhtul olin ma kohutavalt mures. sest ta ei reageerinud uksekelladele ja üldse oli peidus, silmad hallid ja ise löts. söömise-joomisega kehvasti, kastilkäimisega ka. paar korda viisin süles kööki ja olin moraalselt juba enam-vähem kõigeks valmis.
täna on, nagu öeldud, veidi reipam, aga söögikauss lemmiktoiduga on ikka natuke liiga täis ja vee koha pealt olen ka mures. kuna ma aga suure osa päevast ise eemal olin, ei tea ma ka täpselt. veidi on veetase joogianumas langenud.

uurisin juba loomakliinikute tasusid ka ja noh, võin tõdeda, et hambaarstidele jäävad veel alla veidi. kuni asi tõsiseks ei lähe.
hetkel ongi selline kahevahel olek, et kas siis nüüd minna arstile või mitte. väliselt on ju kõik korras, temperatuur normaalne ja täna juba silmadki peas. oeh.

aga muidu, no piisas ka logelemisest, täna sai toimetatud küll.

uitmõtteid

nii, nagu näha (neile, kes RSSiga ei loe), on uus kujundus. katsetasin siin erinevaid – teadagi, eks see peab üldise hetketundega sobituma. natuke kohendan veel ka, päris nii ei jää. kuigi ka sedasi pole ju viga.

avastasin, et uue normaalse õmblusmasina saaks odavamalt kui uue hea seebika. kui ma vähegi viitsiks kunagi nooruses õpitud erialaga tegeleda, siis tasuks ju soetada küll, aga ma kardan, et mu õmblemine on jätkuvalt üks paras käkk. kuigi viimasel ajal on ideid ja mõtteid küll ning poodidest ma vastavaid riideid ei leia. muidugi, mu riidekapp on tegelikult niigi piisavalt täis.
riidekapp. selle peaks nagunii koos kogu sisuga ümber korraldama. oeh.
seniks lihtsalt tegelen sellega, et vahetan vanad suvalised riidepuud enam-vähem ühesuguste vastu ja sorteerin asjad.. värvide järgi?

79 riidepuud

P.S. vastuseks otsingule ‘kust saaks frillice jääsalatit potis osta’ teatan, et tasub proovida keskturgu ja sadama turgu, kui jutt on Tallinnast; aga teisalt suudan isegi mina selle ilma potita pea mõne päevaga ära süüa. üks variant on veel seemnest kasvatada.

P.P.S. eile õhtul passisin aknal mõnusat augustiõhtut. tavaliselt olen ma sel ajal linnast ära 🙂

kiirkülastus saarele

‘sa oled üks reisivamaid inimesi, keda ma tean’, teatas M., kui kuulis, et ma jälle pakin. ma ei tea, ma ise ei loe neid kodumaiseid jupikesi oluliseks reisimiseks. tal on muidugi ülivahva maamaja – kui mul selline oleks, ei viitsiks ma ka mujale eriti liikuda.

igatahes, vahel võib ju lapsele laagrisse vastu minna? eriti, kui see toimub saarel ja laager kulmineerub kontserdiga? ning kui meenub, et ma ei ole Saaremaal käinud umbes ürgammu (kas pulmapildistamise läbisõit viis aastat tagasi läheb arvesse?). ning kui sõbranna on valmis veel majutama ka?
boonuseks oli võimalus reedel autot kasutada.

kontsert oli super.
kui lapsega laagri ajal telefonis rääkisime, jäi alati mulje, et ta ei ole päris rahul. petlik mulje, nagu hiljem õnneks selgus.
igatahes oli selle lühikese ajaga tehtud nende lastega hullult tööd, nad tõesti suutsid ansamblina esineda ja kuigi kohati oli küll aru saada, et nad ei tundnud end väga kindlalt, oli lõpptulemus siiski täiesti nauditav.
‘see oli rohkem nagu suvekool, mitte laager’, öeldi mulle ka.

nö vaba päeva liikusime autoga loode suunas. vaatasime Karujärve, käisime Veere sadama kõrtsus söömas, leidsime Suure Tõllu kerisekivi üles, ammutasime igavest noorust Odralätsi allikatest, imetlesime Kihelkonna kiriku vitraaže..

ning muidugi veel ühed merepäevad, väike kontserdielamus, värsked ahvenad lõunaks Sadhus..

aitab ka, järjekordne kiire päev on ees.

vahelduva pilvisusega

“Nüüdseks tean, et igaüks on oma arengu tasemel, seal, kus ta soovib olla. Siin teiste soovitused ei aita. Näiteks arvan, et viie-kuuekümnene mees, kes käib ikka veel ööklubides, uskudes, et ta on nooruslik, pole tegelikult soovinud edasi areneda.”

Angelika Erin, “Eesti Naine”, august 2012

eilsest on mõned toredad pildid ka ja ma olen täitsa rahul, et minu roll sealt veel ei selgu (ei saagi selguda, kui ma ise kaamera taga olin). igatahes, põnev-põnev ja palju toredaid inimesi 🙂
imelisel kombel ei viibigi ma täna kodust eemal 10 või 12 tundi või midagi sellist, vaid oluliselt vähem.

aeg-raha

kui mul ongi vahepeal tunne, et tahaks puhata ja mängida, siis meenutan endale, et ise olen omale nii palju tegevusi valinud. keegi ei keela mul vabamalt võtta. ning teiselt poolt ma ilmselgelt võtangi vabamalt, kui igal nädalal 40h töötavad inimesed. lihtsalt mu tegevused on ebaregulaarsemad ja kuhjuvad hooti. samas hooti ei ole suurt midagi teha ning see annab mulle võimaluse ebaeestlaslikult logeleda selle sõna otseses mõttes. eestlaste filosoofia on, teadagi, ‘tee tööd, siis tuleb armastus’ ehk et me rabame lõdvalt rohkem, kui hädasti vaja. muidugi, meil päris nii ka ei saa, et istud ja ootad puu all, kuni saak suhu kukub, kliima on säärane. talveks on ulualust ka vaja jms.
aga meil on mingi nõme tarbimisühiskond ja kui sõbrannal on köögikombain ja 40-tolline lcd telekas, siis ei saa ju kehvem olla. süüa tahaks ju ka osta seda, ming hing ihkab.. ja nii see pidev rabamine käibki.
ometi on just aeg see väärtus, mida kohe kindlasti tagasi ei saa.

see on muidugi selline klassikalise kapitalistliku nn heaoluühiskonna (heaolu seisneb selles, et meil on palju asju?) mudel. arvata on, et praeguste arengute juures meie selliseni ei jõuagi ja ka muu maailm hakkab kaugenema.
aga hea illustratsioon ikkagi. sest see keskmine etapp tundub meie kodumaal küll tõene olevat, vähemalt aja mõttes. raha mõttes on, noh, pehmelt öeldes erisusi.

tegelikult siit ka vastus iseendale: ma teengi paljusid asju ilmselgelt sellepärast, et see on aeg mulle endale. ega see suve tihedus ei tule ju niipalju töisest tegevusest kui just kõigest muust.
ning jaa, ilmselgelt jääb mõnigi tegemata raha pärast – aga just seetõttu, et ma võtan aega. raha arvelt. ning vahel vingun ise selle üle muidugi, kuigi tegelikult pole ‘süüdistada’ kedagi peale iseenda.

ah, moonid õitsevad, vili valmib, ma mõtlen endiselt lammastele ja nüüd juba ka kanadele ning vajalike asjade jaoks on alati olemas nii aega kui raha 🙂

murelipäev

keegi nagunii loeb kohe välja, et murepäev. natuke muret oli ka, panin puusse, täna on ju pühapäev, nii et ikkagi avastasime kesklinnas, et nüüd läheb kiireks ja sai viimaseks teejupiks takso võetud ning napilt jõutud.

murelitest (või on need kirsid, keegi ei tea :P) jäid küll umbes pooled puu otsa. ei ulatunud ja natuke liiga metsistunud puu oli. aga ega vähe ka ei olnud. eile oli ka hulk korjatud, ilma minuta. olgu lindudel ka rõõmu.

kuidagi sain oma 8 liitrit ühel või teisel viisil hoidistatud ning natuke kurke soola pandud. veel seda-teist ja kolmandat tehtud ning ülla, juba saabki magama minna. ma kartsin, et läheb kauem..
hommikuks jäid ka mõned toimingud küll, mille võinuks täna ära teha, aga mis ei põle.

laps, vaeseke, pidi tänase palavaga pikalt ilma konditsioneerita bussis sõitma. ehk on homme tal parem päev.

täna oleks olnud suurepärane City Marina päev.

(kurja, milline vahe on ülemisel seebikapildil, ometi heas valguses tehtud.. või siis ka sisuliselt ajaloolise korraliku kaamera pildil kehvas valguses)