otse elust

***
hommik trammis, loksun uimaselt töö suunas.
mingil ajal tulevad mu selja taha istuma kaks hääle ja jutu järgi vanemat naisterahvast. kõva häälega arutavad omavahel mingeid ‘ärisid’. peaasjalikult skeeme, kas oleks vaja aastast Vene viisat, et sealt tuua odavat kraami, mida siin kallimalt maha müüa. saan aru, et jutt käib tööstuskaubast.
‘Peterburis ma enam küll ei tea, kuhu minna.’
‘jaa, Malle käis seal ja ütles, et Nevskil on kõik nii kallis. Baltiiskis pidi suur odav kaubanduskeskus olema, aga kus see on veel?’
‘jah, talvel on Peterburi piletid ainult 10 eurot. aga see kõik tuleb siia ka saada, selleks peab ikka keegi topeltkodakondsuse ja autoga olema. vot selle Olga mees seal Petseris on vist selline.’
‘Petserisse peaks ikka Moskvast kauba tooma, aga Moskvasse on nii kallis minna.’
‘ah, Peterburist läheb see öine kiirrong, mis ei ole üldse kallis, hommikuks kohal.’
‘või siis et Margarita ostab Moskvast ära, mis vaja ja saadab kellegiga Petserisse ja siis on vaja ainult ogla ja tema mehega kokku leppida?’
‘kuule, kas Olga oli üldse Petseris? äkki oli see Pihkva.. aga vahet pole. ja need küünlajalad maksid seal Venemaal ainult 160 rubla, see on 4 eurot, aga siin ma müüsin neid 8 euroga. näevad välja nagu Itaalia omad!’
‘keegi siis ei küsinud, et mis päritolu need on?’
‘ei küsinud keegi ja ma mõtlesin, et nüüd jõulud tulevad, inimesed ostavad kingitusi ja selliseid asju, saaks kümnega müüa’

öelge veel, et eestlased ei ole äriinimesed.

***
telefonijutus sõbrannaga libiseb teema korraga sinna, et kui ma mõned asjad veel eest ära/korda saan, siis on elamine kohe päris kena ning mõttetu träni kadunud.
‘mismoodi see sull ikkagi õnnestunud on?’ küsib sõbranna. ‘ma ikka üritan, aga ei midagi.’
‘tead, ausalt, alustuseks viska mees välja, sellega asjade hulk kohe oluliselt kahaneb,’ vastan naljaga pooleks.
‘kuule, ei raatsi ikka, kuhu ta nüüd niimoodi vastu talve läheks? harjunud juba ka temaga ja..’
aga isegi selles mustas huumoris on oma tõde sees, pole midagi parata. ning muidugi oleks see halb uudis, kui selguks, et sõbranna ja ta mees ei olegi enam koos.
see, et minule olemasolev seis sobib, ei ole ju näitaja.

***
jutuajamine sõbrannadega netis, katkendeid.
1: kaisus magamist ma ei salli
2: üksi on ikka jõle hea tglt magada 😛
2: aga jah, maitse asi
1: ma ei talu mingeid kaisusid, ma tahan magada
1: ja keegi hingab mulle kõrva ja higistab ja keerab ja
1: mkmmm, ma pole enam selles eas
2: just, ma ka
1: ei mingit aelemist
1: seks on seks ja uni on uni
3: ebamugav on siis, kui üksteisel seljas aeletakse
2: no mul on lai voodi, aga mingid mehed ikka ronivad kuskile vastu mind
2: selle asemel, et kenasti oma voodiservas püsida
3: nojah, mul on see värk, et püsiv mees ja ta on välja koolitatud:P
3: väikeste tõrgetega muidugi aga no elab üle
3: mingi käsi kaela all ajab ming umbes 30 sekundiga hüsteeriasse
1: mind ka
3: et isegi kui ma noore nägusa armukese omale otsiks, siis õhtu lõpetuseks ma tahaks ikkagi rahus oma nurgas kerra keerata
4: ei tea, mis neil meestel viga on:P

***
koolivahetus või midagi.
esimene neli tunnistusel, esimene mitte-eeskujulik hoolsus. mõlemad veidi arusaamatud, aga mis teha. süsteem.
kuid laps on häiritud. seda enam, et see on aine, mida ta tegelikult oskab. aines, mida ta mu meelest ei valda, on tal jälle kena rasvane paks viis kirjas. ilmselt on olukordi, kus ei ole võimalik oma teadmisi väljendada, eriti sellises normaalsuurusega klassis.
aga nüüd on, kuhu püüelda.

***
hommikul oli lisaks lätikeelsetele meestele akna taga ka kolemuusika, mida nad kuulasid. suhtume positiivselt – kindlasti annab minna veel hullemaks.

mis ei tee õnnelikuks


absoluutselt.
ning oma kogemusest ütlen ma, et ilmselt on see suuresti (ja mitte ainult minul) mingi sisemise (puuduva) enesekindluse ja (alaväärsus)komplekside probleem. kuidagi ohutum tundub teistele toetuda. aga ei ole, vastupidi. see teeb väga nõrgaks. muidugi, toetumisel ja toetumisel on vahe. tuleb jätta alles oma ’ise’ ja mitte vajuda kogu raskusega teise kaela, oma õnne nõudes. jah, me kardame vastutada.
tegelikult see ei olegi nii raske.
oma õnne eest on vaja ikka ise vastutada. ja suhtestuda. ja mitte loota, et see on kusagil kaugel ning kellegi poolt ettekantav.

‘Ära nõjatu kellelegi. Sul pole vaja väliseid tugesid ega kinnitusi, sest kõik on Sinu sees olemas. Kõik igatsevad sisemist rahu ja see on olemas, kui Sa võtad aega otsimiseks.’
Eileen Caddy

Kevadine ärkamine

eile oli muusikalipäev, Nukuteatri ‘Kevadine ärkamine‘. Viktoria keskus õnnestus kenasti üles leida, trammi pealt ei olnudki pikk maa. tasuta kutsed, mis nii viga 🙂

kuna tegu on uue saaliga, siis alustuseks just ruumidest, no et oleks teada, mis ootab.
sellist jalutamisruumi üleliia ei ole, aga natuke siiski. selline eesruum siis nagu, kus on kohvikuke ning piki ruumi kulgev lahtine akvaarium, mis imiteerib jõge – kaks silda on ka üle ja kalad sees. eile juhtus see ruum ropult palav olema ning kuna konkreetse etenduse algus tehnilistel põhjustel venis ja venis, siis sai sellest ruumist küll väga kopp ette 😛 kuigi ilmselgelt tegelikult on see päris toredasti lahendatud.
puuduseks on tualettide vähene hulk. selles tagumise ruumi omas on naistele täpselt kaks kabiini ja seda ON ilmselgelt vähe. välisukse kõrval on küll ka midagi, aga ega seegi palju ei leevenda.
saal see-eest oli pigem jahe, mis hetkel oli pluss, no et õhku jagus. aga veel jahedamas oleks vist juba külm hakanud.

sellest muusikalist ei teadnud ma ette mitta midagi, välja arvatud seda, et naispeaosa mängib tuttav tütarlaps. ja no tõesti, ilmselt mõni muusika- ja teatriinimene leiaks tema töös vigu, aga minu jaoks oli hämmastav, kui hästi ta toime tuli. või ongi asi selles, et mina mäletan teda ajast, kui oli veel koolieelik? 🙂 ikkagi, tubli töö!

igatahes, mingil hetkel tundus mulle, et see lugu läheb liiga laiali ja nad tahavad liiga palju panna ühe muusikalise etenduse sisse – teadagi, pool aega läheb ju muusika peale ja enamasti sel ajal lugu ei liigu liiga palju edasi. aga lõpuks loksus kõik kuidagi enam-vähem paika. mõni teema jäi küll rohkem riivamisi puudutatuks ning ehk liiga skemaatiliseks, pigem aimatavaks.
põhiteema oli muidugi üsna lihtne, aga taas, muusikalis ei saa minna liiga peensustesse, sest siis see veniks liiga pikaks. ning nagu öeldud, siis neid väikeseid nüansse seal ju oli ka.
lühidalt, puudutas ja jäin rahule. kümnene poiss jäi ka rahule.

kavas oli kirjas, et alla 12-aastastele on see etendus mittesoovitatav, minu kümnene aga leidis, et see oli talle arusaadav ning igatahes kõrvaltvaatajana ütlen, et silmnähtavad häbi ja punastamist see veel ei tekitanud. et ilmselt paari aasta pärast oleks ta end seal märksa ebamugavamalt tundnud.
ilmselt mõni nüanss jäi talle veidi arusaamatumaks ka, aga need olid ilmselgelt sellised, millele ma tähelepanu ise ei juhtinud. ja ega ma ei tea, see, et ta aru ei saanud, on minu oletus ju ainult. mingite asjade kohta küsisin üle ja üritasin juurde rääkida, aga tundus, et enamikku sellest ta juba teadis. või siis mitte.. näiteks see koduvägivalla-teema. nii mõnegi asja juures sai öeldud, et aastal 1890 oli nii ja nüüd enam ammu mitte, aga koduvägivalla puhul pidin küll tõdema, et kahjuks esineb selliseid asju ka praegu. jälle, ma ei läinud seal detailideni, küsimus ei olnud ju ainult peksmises..
ma ei suuda hetkel meenutada, kes ütles, et peaks olema lausa, et alla 16 keelatud, aga ma ei ole nõus. lihtsalt arvan, et on mingi nö Päris Pube vanus või seisund, mille puhul noor ilmselgelt ei taha seda etendust vaadata koos vanemaga. alla 12 – sõltub lapsest, nagu näha.
(laps läheb sel aastal veel Viktoriasse, klassiga, Puhhi vaatama :P)

teatririietusest tuli ka juttu. mina, korraliku konservatiivse (olen või? :O) vanainimesena ohkasin neid siniseid teksasid ja kirjuid t-särke vaadates, et kas enam ei olegi kohta, kuhu viisakamate riietega minnakse (või ei olegi inimestel viisakamaid riideid?), aga poeg arvas, et las inimesed kannavad, mida soovivad. ning, olles üks väheseid pintsaku JA lipsuga meesisikuid seal, teatas täienduseks, et talle lihtsalt meeldib niimoodi riides käia ja seepärast ongi.
ohjah.
minu jaoks siiski teater (mitte õues toimuv suveteater lausa) on koht, kuhu ma saan minna natuke teiste riietega kui igapäevariided on.

pilte näeb näiteks etenduse FB lehelt ning muusikaline lõik ei ole seekord kahjuks meie etendusest, sest konkreetset pala ei ole eesti keeles veel saada. aga muidu on Nukuteatri etendusega seotud videod nähtavad youtubes Nuku kanalil.

teine tool

tool nr 2 osutus vägagi keeruliseks. natuke oli masinaga õmmelda, aga enamus käsitsi (ja väljastpoolt). klammerdamist oli vähe.

õppetunnid:

  • ära tööta suures toas värskelt korda tehtud laua peal – nüüd näeb see välja nii, et peaks, oh üllatust, lihvima ja lakkima;
  • pane selle töö juures vanad teksad jalga – pole ohtu, et mõne poldiga või ka nööpnõelaga oma reienaha ettevaatamatusest katki tõmbad;
  • kui õmblusmasin ühe niidiga õmbleb, siis ära ürita sama teise niidiga, nagunii hakkab mingi jama pihta;
  • õmble kate kahes tükis, hoiad aega kokku;
  • kui on vaja väljaspoolt õmmelda, siis vali kas natukenegi kirju kangas või väga täpselt sobivat värvi niit;
  • äkki peaks mõne korraliku kõvera remondinõela hankima?

õnneks on see selline tool, mis ei torka silma.. vähemalt seni oli 😛

odavalt ebapopulaarseks

onju et kui ma kirjutan, et seelikud jäävad järjest suureks (püksid ka, aga neid ma kannan vähe) ning see mantel, mis vahepeal ei andnud üldse eest kinni (ja mida ma lihtsalt mingil põhjusel ei raatsinud kuskile ära viia), on nüüd paras ka siis, kui seal all on jakk, siis see on lihtsalt trikk saada odavalt ebapopulaarseks? seda enam, et ma ei ole hakanud trenni tegema või ei pea imedieeti ega midagi. ja tervis on laias laastus korras ka nagu.
aga ma pean tõesti võtma õmblusmasina, millega mul, teadagi, on selline vihkamise-vihkamise suhe, ning mõne asja kitsamaks õmblema. sest ma ju ometi ei taha jälle kogu garderoobi välja vahetama hakata, just nagu sain asjaga ühele poole umbes pool aastat tagasi. nojah, võimalusi ka ei ole muidugi. ja riiete edasimüük on üks igavesti närvesööv tegevus.

siinkohal on aeg vaadata neid poisile väikseks jäänud asju, hunnikus keset elutuba, ning lootusetult ohata.

(selle video peale ütleb eilne sünnipäevalaps õigustatult, et miks peab muusikat läbi juutuubi kehva kvaliteedi kuulama, kui on ometi olemas korralikud audioseadmed. aga mul ei ole selle asja originaali nagunii ja kui ka oleks, ei saaks seda siin jagada ju)

hambaravist oktoobrihalani

olgu siis kõik hoiatatud, hala tuleb! kes ei kannata, ärgu lugegu.
ja üldse, ma tean jah, et ving ja hala ei muuda mitte midagi, kindlasti kohe mitte paremaks. aga vahel keeb üle lihtsalt. mõnikord natuke tihemini.

ja eriti siis, kui hammas tuikab.
ei, mitte kumbki nendest, mis täna korda tehti. kusagil lähikonnas mingi kolmas.
mis vist tuleb siis ka korda teha. aga mille kordategemine läheb maksma veel umbes neli korda rohkem, kui tänane töö läks.

tulin hambaarstilt välja, lubadusega peatselt kogu summa tasuda, suu tuim ja muremõtted peas. hea, et sain nii, et ei maksa kohe kõike. aga ega seda väga kaugele ka lükata saa, parandamist on veel ja kuhjata pole mõtet. ei raha ega tööd. ega lasta olukorral veel hullemaks minna.
kuigi ei olegi midagi väga koledat, nagu ma kartsin. välja arvatud see üks hammas.
nojah.

ja ikkagi on kohutav ka see, et tööl käiv inimene ei suuda maksta sellise elementaarse ja vajaliku teenuse eest. võinoh, nagu see olukord on. ma tunnen aina enam, kuidas töölkäimise motivatsioon langeb viimasel ajal pöördvõrdelise graafiku alusel.. mis siis veel töötegemisest rääkida?
ning muidugi võib siin rääkida teemadel, et tööandjal ei ole ka raha ja hari ennast (mida ma ometi olen teinud ju!) jne. see ei aita mind kuidagi.
see ka mitte, et ma tean, et tuhanded elavad minust veel oluliselt halvemini.

vaatasime ühel kenal õhtupoolikult T.-ga töökuulutusi. oli põnev. sest kui ka keegi palga oli avaldanud, siis see oli absoluutselt mitteinspireeriv arv. lõpuks leidsime, et T. võiks minna lihunikuks. jama oli selles, et see töö ei olnud Eestis, aga just siin ta siiski soovib töötada.
mingil hetkel liitus meiega L., kellega suundus jutt kuidagi sinna, et inimesed ei räägi oma raha- ning elumuredest ja tuttavad ei saa aidata. samas on meid kõik see viimane 20+ aastat õpetatud, et rahast ei ole viisakas rääkida (eriti mitte hädaldada) ning üldse abi kõlbab paluda ainult, noh, igatahes mitte tavalisel töötaval ja normaalsetes oludes elaval ühelapselisel üksikemal (nagu mina, ise olen ju loll, et ei leia/otsi paremat7tasuvamat tööd ja lapse isaks vale mehe valisin vms, teadagi). oleksin siis vähemalt üksikisagi..
ning ma ei palu ka praegu midagi. sest ma ei taha kellelegi võlgu olla. sest ma ei näe võimalusi tagasi maksta.

just meenus, et loomaarstil peaks ka käima, kass on kuidagi rääbakas..

aga, meil on banaani-šokolaadimuffinid ja soe tuba ning seda on oluliselt rohkem, kui paljudel. nii et kõik on veel (suhteliselt) korras ja hästi. nagu ma omale igal õhtul voodis kordan.

muusikaline paus

‘ema, ma ei teadnudki, et sa räppi kuulad!?!’ imestas poeg, kui ma mingil päeval Chalice’i mingit mitteräpipala kuulasin. eksole.
d’n’b teatud ‘nurkadega’ on mul ka omad sidemed olemas. ei midagi imestamisväärt.

keset ristmikku

vahel
veel õige harva on mingid
aistingud et
..

hoiad silmad vastu eredat valgust pärani lahti ja lihtsalt vaatad
vaatad kuhu vaja
vastu valgust
tõrjudes kissitamist ning vett silmades
valgus
see neetud valgus

üritad suruda naeratust näole
tead kui raske see on vastu sellist valgust?

..
vaikne soojus käib läbi tuulisel päeval
kui käed hullult külmetavad
enne kui
saad aru
et ees on BUSsirajaga tupiktee
keelumärk suurelt ees