veidi nukker tänukõne lapse esimesele õpetajale. ei saa ju lihtsalt ära kaduda ka, kuigi kevadel oli see jutuks. igatahes õnnestus mu lapsel selle kolme aastaga areneda rohkem, kui ainult programmijärgselt; õpetajate, eriti oma õpetaja tööd selles ei saa alahinnata. ma pelgasin ju poja kooliminekut, et mis ja kuidas; ilmselgelt konkreetne keskkond sobis talle. hea oli ka kuulda õpetaja positiivset tagasisidet lapsele.
soft spots.
aga edasiliikumine on elu osa.
eelnevate aastate vihikud ja tööd said natuke sorteeritud ja ootavad – ma ei teagi, mida. praegu veel ei raatsi ära ka visata, kuigi teha pole nendega samuti midagi.
selle käigus leidsin, et oma paberipahnasahtlitest võin ma ilmselt pooled asjad ära visata.
guašid on endiselt vastumeelsed ja akvarellipaber kutsuv.
vaikne pärastlõuna. sidrun, mesi ja tee. kikerhernehautis.
