mingid vestlused juhuslike inimestega paeluvad mind aina rohkem. nendes on midagi sellist, mida tuttavatega veseldes iial ei ole. see teadmine, et tegu ongi juhusliku kohtumisega juhuslikus hetkes ning selle inimesega ei seo mind mitte midagi. puudub minevik ja tulevik, on vaid olevik.
tänane vestlus kulges bussis. istusin akna alla maha ning mu tagasihoidlik laps jäi mõne inimese võrra tahapoole. mu kõrvale maandus ag üks minust mitte kuigi palju vanem naine, kes aga tabas hetke, kui laps mulle oma jope sülle sokutas ning pakkus, et ta võib mujale istuma minna. buss oli suht täis ja ma arvasin vastu, et tühjade kätega noormees võib ju seista ka. seda enam, et pole mingit rasket päeva seljataga (okei, kolm tundi Katani asustajaid, mis meil siin nelja poisiga toimus, oli minu jaoks kõrvaltvaataja-kuulajana väsitav.. aga poistele mitte :P).
kõrvalistuja ei hakanud siis mujale kolima, aga avaldas arvamust, et kui ikka need lapsed on oma suurte koolikottidega ja mõni käekotiga täiskasvanu õiendama kipub, siis see on küll ebameeldiv. et lastel on ometi raske siis ju.
ja nii see jutt hakkas kulgema.
sain teada, et mu kaasvestleja töötab haridusvaldkonnas, aga me rääkisime muust ka. millest, see ei olegi oluline. lihtsalt rahulik vaba vestlus, mis lõppes filmisoovitusega. võimalus kuulda-näha mingeid mõtteid ja arvamusi, mille olemasolu ma seni arvata võisin, aga nüüd kinnitust sain.
ning ühine tõdemus, et mida vanemaks me saame, seda lihtsamaks muutub elu ning seda vähem elame ise oma elu keeruliseks.
mul on ka filmisoovitus. ‘Sügisball‘ täna õhtul.
laps küsis, millest see on.. ma ei osanudki hoobilt kokku võtta. siis aga leidsin, et inimsuhetest. et sellest, kuidas me elame üksteise kõrval ja kuidas meie elud võivad üksteisega hetkeks põimuda ning mõjutada.
nagu see tänanegi oli..